Lunastus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
 
==Proosa==
* Üks vääritu [[inimene]] mõlgutas lihtsameelselt [[Jumal]]a õilsuse (= [[täiuslikkus]]e) üle. Siis andis Jumal talle tuld [[mõistus]]ega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses[[kõrgus]]es kõigi asjade kohal. See [[tuli]] oli põlenud ilma [[algus]]eta ja peab veel alati ilma [[lõpp|lõputa]] põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu [[elu]] ja kes kõik asjad on endast välja toonud.
:Tule [[säde]]med on lennanud; need on pühad [[ingel|inglid]].
:Tule sähvatused on tulnud; need on kõik Jumala [[pühak]]ud /---/
32. rida:
 
 
* [[Eestlaste muinasusund]] ei tunne [[kurat|kuradit]] ega ka lunastust. Inimene vastutab ise oma käitumise eest. Selles on peamised [[esivanematekultus]], erilised [[hing]]ekujutelmad ning usk [[hinge surematus]]se, looduseaustus ja [[universum]]i kui terviku tunnetus. Inimene on selle osa. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja ka Jumalat võime tunnetada kogu maailma ja looduse[[loodus]]e terviklikkuse kaudu. Minu jaoks on see kõik üks Jumal.
** [[Ingrid Rüütel]], "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 25