Lunastus: erinevus redaktsioonide vahel

* Üks vääritu [[inimene]] mõlgutas lihtsameelselt [[Jumal]]a õilsuse (= [[täiuslikkus]]e) üle. Siis andis Jumal talle tuld [[mõistus]]ega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses[[kõrgus]]es kõigi asjade kohal. See [[tuli]] oli põlenud ilma [[algus]]eta ja peab veel alati ilma [[lõpp|lõputa]] põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu [[elu]] ja kes kõik asjad on endast välja toonud.

* [[Eestlaste muinasusund]] ei tunne [[kurat|kuradit]] ega ka lunastust. Inimene vastutab ise oma käitumise eest. Selles on peamised [[esivanematekultus]], erilised [[hing]]ekujutelmad ning usk [[hinge surematus]]se, looduseaustus ja [[universum]]i kui terviku tunnetus. Inimene on selle osa. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja ka Jumalat võime tunnetada kogu maailma ja looduse[[loodus]]e terviklikkuse kaudu. Minu jaoks on see kõik üks Jumal.