Kord: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
12. rida:
* Terve päeva kuuldus [[linn]]as [[sõdur]]ite rasket [[samm|jalaastumist]]; see [[rütm]]iline tümin tähendas, et hullude kindluses võimutseb taas [[terve mõistus]] inimeste näol, kes müüvad oma elu täpselt kindlaksmääratud tasu eest, joovad ja söövad kindlal kellaajal, röövivad ja vägistavad, kui selleks [[juhus]] avaneb, kuid kel on kusagil elatanud [[ema]], kokkuhoidlik naine ja väike talukoht, kuhu nad ükskord sandistunult ja vanaksjäänult tagasi pöörduvad, kes käivad [[missa]]l, kui neid selleks sunnitakse, ja usuvad mõõdukalt [[Jumal]]asse. Jälle algasid hukkamised, sedakorda seaduslike võimude käsul ning [[paavst]]i ja [[Martin Luther|Luther]]i ühisel heakskiidul. (lk 53)
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
* Järgmisel päeval ootasin külastusaega kärsitult. Käisin [[valvur]]ilt oma seitsesada korda küsimas, miks [[külaline|külalisi]] saab vastu võtta alles kell neli õhtul. See on ju nõme. Inimene peab ennast lolliks ootama, kui tahab oma lugu mingile paganama kirjanikule rääkida. Valvur ütles aga, et tema ei tee siin reegleid, vaid ainult jälgib, et neid täidetaks. Lollus. Mina küll ei viitsiks kellegi teise tehtud reeglite täitmist vahtida. Ma ei suuda ju isegi korralikult kõigist nendest tobedatest reeglitest kinni pidada, mille autoriteks on needsamad tarkurid, kes igasuguseid tobedaid valvureid palkavad. (lk 10)
* [[Kodu]]s olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli [[pisiasjad]]es. Näiteks ilmus korraga [[külmkapp|külmkapi]] uksele [[graafik]], kus oli kirjas, millal keegi peab [[Nõudepesu|nõusid pesema]], [[prügi]] välja viima või tuba [[koristamine|koristama]]. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti [[telekas]]t mingit tobedat [[film]]i vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, [[naer]]sid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud [[perekond]] üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi [[distsipliin|distsiplineeritud]] [[sõdur]]ite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa [[depressioon]]i. (lk 11)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
| |||