Hulkur Rasmus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Sillerkiil (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Sillerkiil (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
8. rida:
* Oli meeldiv osatada seda, kes oli põhjustanud nii palju salajast [[rahutus]]t ja [[igatsus]]i, ning kes enam kunagi siia ei tule ja oma ilusa sinise [[kübar]]a ning pitspäevavarjuga silma ei rõõmusta. (lk 29)
* Ühel õhtul mitu aastat tagasi, kui Rasmusel oli kõrvapõletik, oli preili Hök ta sülle võtnud. Rasmus võis haige [[kõrv]]a ta käe vastu suruda ja preili Hök laulis talle: "Üks kindel linn ja varjupaik …" Siis oli Rasmus teda väga armastanud, [[armastus|armastas]] veel kaua aega. Ta isegi käis ja soovis, et tal oleks jälle kõrvapõletik. (lk 31)
* [Oskar hommikul küünis ärgates] "Hohoo-jajaa,/kas öö või päev,/on hullem veel, kui hommik käes …" [Oskar hommikul küünis ärgates] (lk 43)
* [Rasmus] "Mispärast on Oskar vana[[jumal]]a õiglane [[kägu|kukulind]]?" küsis ta. Oskar kortsutas sügavamõtteliselt otsmikku. "Keegi peab ju see kah olema. Peab ju olema keegi, kes hakkab [[hulkur]]iks ja on Vanajumala Õiglane Kukulind. Vanajumal tahab, et ilmas oleks [[hulkur]]eid." "Tõsi või?" küsis Rasmus umbusklikult. "Päris kindlasti," kinnitas Oskar. "Kui ta kord juba nii palju vaeva on näinud, on maha istunud ja terve maailma valmis nokitsenud, siis tahab ta, et siin oleksid k õ i k asjad olemas, saad aru. Mismoodi see õieti välja näeks, kui kõik muud asjad oleksid omal kohal, aga hulkureid poleks?" (lk 45)
* [Oskar räägib töötamisest] "Näed sa, asi on sedasi. V a h e l ma tahan [[töö]]d teha, ja siis ma murran nagu [[loom]]. Ja v a h e l ei taha ma üldse tööd teha. Aga inimesed on võtnud pähe, et töötada tuleb kogu aeg, ja see minu vaesesse pähe ei mahu." (lk 54)
* [Rasmusel on raske sammu pidada] "Aga me ei tarvitse ju kihutada, nagu peaksime veel enne [[õhtu]]t maailma lõppu jõudma," sõnas Oskar. "Meile aitab küll, kui me sinna homme jõuame." (lk 56)
* [Oskar õhtul] "See läheb üle, ütles [[talumees]], kui ta vankriga [[järv]]e sõitis. Magame selle peale." (lk 63)
* [Nimismees] "Nojah," ütles ta ja nuuskas uuesti [[nina]]. "Eks meil tuleb siis Paradiisi-Oskar lahti lasta." "Jah, sest küllap see on ikkagi pehmendav asjaolu, kui inimene on süütu," oletas Oskar. (lk 68)
* [Lastekodus räägitud tondijuttusid arutades] Oskar haigutas. "Paistab, et tädi Olga on ise ilma peata. [[Tont]]e pole olemas." "On ikka," vaidles Rasmus. "Tead, mis Suur Peeter rääkis? Ta ütles, et kui sa öösel kell kaksteist jooksed kaksteist korda ümber [[kirik]]u, siis tuleb jõmm ja viib su ära." "Ma arvan, et jõmm teeb pagana õigesti. Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku? Selleks peab olema paras lollakas küll, ja siis oled ise süüdi!" (lk 103)
* [Varaste vaheline usaldus] Lif vihastas. "Sa ei usalda mind?" Liander naeris kuivalt. "Kas sa mind ei usalda, küsis [[rebane]] ja hammustas [[kana]]l pea otsast. Jaa, muidugi usaldan ma sind täpselt niisama palju kui sina mind." (lk 106)
* "Kus sa [[püstol]]i panid?" küsis Oskar. "Ma viskasin ta [[meri|merre]]," vastas Rasmus ja nuttis veelgi ägedamalt. Nüüd vist Oskar vihastab tema peale, sest kui Lif välja pääseb, läheks Oskaril püstolit tarvis. Aga Oskar ei vihastanud. Ta ainult noogutas ja ütles: "Jajah, eks ta olegi parem nii, nagu ta on, ütles mees, kellel [[juuksed]] peas põlema läksid. Mis laskurid meie sinuga ka oleme! Aga nüüd on kõige õigem, kui paneme auru juurde ja katsume siit heaga kaugemale kaduda." (lk 122)
* [Saara-Raas ei taha Oskari selgituskirja nimismehele viia] Saara-Raas näis ikka veel rahutuna. Ta oli nagu [[laps]], kes kardab tundmatut ohtu. "Ma ei taha minna. Aga ma lähen siiski, sest pastor ütleb: olge head vaeste inimeste vastu. Ja Oskar on ju vaene." Oskar naeris, ta pidas oma [[vaesus]]t kahtlemata heaks omaduseks. "Jah-jah-jah-muidugi, Saara-Raas, minu vastu pead sa loomulikult hea olema. Ma olen vaene kui kirikurott." (lk 125)
* [Oskaril ei lubata konstaablit kiruda] "Kas ma tõesti ei tohi Bergkvisti oinapeaks nimetada, ilma et selle eest karistada saaks? Nojah, aga kui mulle peaks vastu tulema tõeline oinapea ja ma hüüan teda Bergkvistiks, ega mind siis küll keegi [[Vangla|pokri]] pista ei saa!" See mõte pani ta valjusti ja nakatavalt naerma, siis kummardus ta üle [[rinnatis]]e, vaatas Bergkvistile ainiti otsa ning sõnas rõhutatult: "Bergkvist! Sa oled tõeline Bergkvist!" (lk 131)
* Oskar noogutas rahulolevalt. "Jajah, nüüd sain minagi nägijaks, ütles eit ja pani silmad kinni. Tore on, et kõik lõpuks selgeks saab." (lk 149)
* [Oskar imestab, et Rasmus teda isaks tahab] "Aga sa ju rääkisid kogu aeg, et tahad olle mõne juures, kes on ilus ja rikas." Rasmus pööras pead ja vaatas Oskarile mornilt otsa. "Ma arvan igatahes, et sa oled väga ilus!" Nüüd puhkes Oskar naerma. "Jaa, muidugi, ma olen ilus nagu pruutneitsi! Ja rikas samuti. Nimismees andis mulle kümme krooni, nii et ma olen rikas kah!" (lk 164)
* Rasmus rühkis rahulolevalt järgmisest loigust läbi. "Kas tead, Oskar, mis ma mõtlesin?" "Ei, aga ma saan aru, et see pidi olema midagi tarka ja kavalat." "Ma mõtlesin, et kui inimene hulkurina ringi rändab, siis armastab ta õieti kõike, mida näeb." (lk 166)
* [Oskar selgitab kaasale Rasmuse soovi] "Jah, ühe väikese imeliku poisi – kujutad sa ette, ta tahab hulkurit endale isaks. Ta tahab parema meelega mind kui Stensätra Nilssonit, mis sa selle peale kostad?" "Kui ta sind isaks tahab, siis ta küll kuigi tark ei ole," tähendas Martina. "Selge see. Aga kui ta sinu endale emaks saaks, mis oleks tal siis viga." (lk 172)
 
{{Vikipeedia}}