Aastaring: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende kire aastaaegu. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud talvel, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad suvel, kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. Sügise alguses tegi Fran Perezile ettepaneku abielluda. Perez peatus hetkeks,...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
==Proosa==
* Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees? Jaanuar on näiteks siravsinine ja valge - kirkad, kõlavad trompetihelid. Veebruar on peaaegu samasugune, vaid päike paistab pisut kollasemalt, siis kuulen kornetit. Märts - halli-valgesegune, ja kuulen vioolat, mille tumedas kõlas peitub imehabras lootus. Aprill - kollane ja valge. Viiulid ja allasurutud ahastus. Mai - kollane ja roheline. Meeskoor lipuvarda juures. Juuni - taevassinine ning õhuline, mängib lõõtspill. Suur leegitsev lõke, sädemed lendlevad öös. Juuli — küps ja liivkollane — transistorraadio hääl. August - suvi mõõnab, kuulen õrna kitarriheli. Siis saabub sinu kuu, september. See on mullakarva ja ma kuulen tšellot. Oktoober — roostepunane ja vägev. Mängitakse oboed. November, nagu sulle juba rääkisin, on alasti. Metsik. Novembris kuulen ma timpaneid ja kaeblikku trombooni. Siis saabub viimaks detsember oma tõrvikute ja karraga.
** [[Karin Fossum]], "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat 2008, lk 166
* Kõndides meenutas ta nende suhte arengut, nende [[kirg|kire]] [[aastaaeg]]u. Ka see oli rituaal, mida ta kordas igal siiatulekul. Perez oli temaga kohtunud [[talv]]el, kui lumi oli maas ja jäises taevas tiirutasid näljased kaarnad. Seksini jõudsid nad [[suvi|suvel]], kui kaldakaljudel kriiskasid merelinnud ja Frani maja ees niidul laius põllulilledest vaip. [[Sügis]]e alguses tegi Fran Perezile ettepaneku [[abiellumine|abielluda]]. Perez peatus hetkeks, mälestusest uimane, ja taevas näis kõikuvat ning tema pea ümber tiirlevat, nii et ta ei saanud aru, kus lõpeb meri ja kus algab taevakumm. Frani väljakutsuv naeratus. "Noh, Jimmy? Mis sa arvad?" Ja ta suri [[sügis]]el, tormis, mis rappis Perezi kodu Fairi saarel, paisates kõrgele õhku merevahtu ja lõigates nad ära välismaailmast. (lk 9-10)
** [[Ann Cleeves]], "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019
| |||