Kaklus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
* Käed-jalad hakkasid sügelema. Tondinahad tampisid rahutult ringi, nügisid üksteist küünarnukkidega, tallasid vastastikku varbaid, nende liigutused läksid aina ägedamaks. Igaühele näis, et teised teevad talle ränka ülekohut. Igale tondinahale tundus, et kaaslased ei pea temast mitte üks põrm lugu. Pruunid silmapaarid lõid punakalt helkima, suured sametised kõrvad tõmbusid peadligi, ei kuulnud keegi enam meremüha ega eestvedaja norisemist. Hallsilm ja tema kadestamisväärne uni läksid sootuks meelest. Tondinahad tundsid, et peavad omavahel arveid klaarima. Nii läkski pusimiseks ja rüselemiseks lahti. Tondinahad tõuklesid, igaüks püüdis oma vastast seljatada või talle niisamuti haiget teha. Tondinahkade poisid ja plikad ilmutasid ühteviisi sõjakust. Nad karjusid läbisegi ja lahmisid kätega. Et kõik olid jõu poolest enam-vähem võrdsed, siis polnud selles lahingus ei võitjaid ega kaotajaid. Seevastu muhke ja kriime jätkus kõigile ja neid sai iga kakleja aina juurde. (lk 40-42)
** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977
* "Sina oledki see mees!" hüüdis Jabes pärast pühalikku pausi üle kantsliääre kummardudes. "Seitsekümmend korda seitse korda moonutas su palet [[haigutus]], seitsekümmend korda seitse korda küsisin ma nõu oma hingelt, ja ennäe — see on inimlik nõrkus, ka seda võib andeks anda! Esimene seitsmekümne esimesest on tulnud. Vennad, viige tema peal täide kirjutatud [[kohtuotsus]]. Olgu niisugune au kõikidel issanda [[pühak]]utel!"
:Nende lõppsõnade saatel tormas terve kogudus palverändurikeppe üles tõstes minu peale. Mina, kellel polnud mingit [[relv]]a [[enesekaitse]]ks, hakkasin Josephiga, oma lähima ning kõige tapahimulisema kallaletungijaga tema kepi pärast maadlema. Selles rüseluses ristusid mitmed malakad, ning löögid, mis olid määratud minule, sadasid teistele pähe. Varsti kõmas kogu kirik hoopidest ja vastuhoopidest. Igaühe käsi tõusis oma naabri vastu ja Branderham, kes ei tahtnud jääda tegevusetuks, ilmutas oma agarust kõva koputusterahega vastu kantslilaudu, mis kõlas nii läbilõikavalt, et see lõpuks minu kirjeldamatuks kergenduseks mind äratas. (lk 26)
* [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974
==Luule==
| |||