Inimlikkus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
* Humaansed tõekspidamised (nagu kõik teised, nii pidas ka Maureen enda omi lõplikuks) sõltusid sellest, kuivõrd usuti inimestevaheliste lähisuhete absoluutsusse. Kui kõik [[inimesed]] ei koge emotsionaalset rahuldust ja rahuldamatust ühtemoodi, kuidas saab siis rääkida vajaduste võrdsusest? Seda emotsionaalset absoluuti oli hirmutav ja ohtlik mingiski mõttes avatuks pidada; ajukaalujad, need, kes võtavad endale jumaliku voli hinnata moraalset otsustusvõimet [[juuksed|juuste]] käharuse põhjal ja kontseptuaalseid võimeid [[huuled|huulte]] suhtelise lopsakuse alusel - nemad hoidsid [[silm]]ad lahti ja ruttasid ära kasutama kõike, mida andis nõnda väänata, et neid uskuma jäädi. (lk 63)
** [[Nadine Gordimer]], "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010
 
 
* Me oleme alati rõhutanud meie ühise alustasandi sarnasuse tähtsust. See ongi inimlikkus. Mõnikord me unustame selle ühise alustasandi ning mõtleme ainult teisejärgulistel tasanditel. Ja siis erinevad rahvused, erinevad rassid, erinevad kultuurid, religioonid, keeled vahel vastanduvadki.
10. rida ⟶ 12. rida:
* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised [[tunded]], mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud [[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
 
 
* "Mrs. Linton on praegu paranemas," selgitasin ma. "Ta ei ole enam kunagi see, mis ta oli, kuid tema elu on päästetud, ja kui te tõesti temast hoolite, siis hoiduge uuesti ta teele astumast; ei, te lahkute üldse siit maalt, ning et te seda ei kahetseks, ütlen ma teile, et Catherine Linton erineb nüüd teie vanast sõbrast Catherine Earnshaw'st, nagu see noor daam siin erineb minust. Tema välimus on kõvasti muutunud, veel rohkem aga tema iseloom, ning see inimene, kes paratamatult on sunnitud olema ta elukaaslane, hoiab tulevikus oma armastust ülal mälestusega sellest, missugune ta oli kunagi, ja inimlikkusega ning [[kohusetunne|kohusetundega]]!"
:"See on täiesti võimalik," märkis Heathcliff end rahulikuks sundides, "täiesti võimalik, et su härral pole midagi muud kui inimlikkus ja kohusetunne, millelt abi otsida. Aga kas sa arvad, et ma jätan Catherine'i tema {{Sõrendus|inimlikkuse}} ja {{Sõrendus|kohusetunde}} meelevalda?" (lk 148)
* [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974
 
[[Kategooria:Psühholoogia]]