|
==Proosa==
* Kuivatatud [kalmuse]juurikat, millel [[lõhn]] püsib mitu aastat[[aasta]]t, võib kas või kohviveskis jahvatada [[tolm]]uks ning puistata [[rõõm]]uks igale poole laiali. [[Nuga|Noaga]] kaapida teda on siiski palju hõlpsam ja [[maailm]]a südamerahule kasulikum. Sest kohviveski ummistub [[kalmus]]etolmuga ja sest piisab kauaks ajaks [[kohv]]imaitse muutmiseks.
** [[Uku Masing]], "Mälestusi taimedest", Ilmamaa. 1996, lk 38
* Kohviveski on minu [[kukk]]. Nii kui ta ragisema hakkab, ärkan ma üles ja tunnen janu.
** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 8
* [[Inimesed]] olid üldse salakavalad, masinad[[masin]]ad aga mitte. Pealtnäha oli mõni masin ka salakaval, kas või kohviveski, mis jahvatas, kui Margareete seda käes hoidis, aga köögilaual jäi silmapilk seisma. ÄgaAga Margareete viis kohviveski töökotta ja seal parandati see ilusti ära. Ja seletati veel pealegi, milles viga oli olnud. Margareetele ei jäänud see hästi meelde, seletus oli liiga keeruline, aga see oli olemas; masinat oli võimalik [[parandamine|parandada]] ja korrale kutsuda, inimest aga mitte. Või vähemasti ei teinud seda ükski töökoda, kui [[psühhoneuroloogiahaigla]] välja arvata. (lk 14–15)
** [[Astrid Reinla]], "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
|
