Lõoke: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
==Draama==
<poem>
[Julia]: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel.
25. rida:
* [[William Shakespeare]], "[[Romeo ja Julia]]", III vaatus, V stseen. Tõlkinud [[Georg Meri]].
==Luule==
<poem>
39. rida ⟶ 42. rida:
* Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt [[soo]]pinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine [[mänd]] Vargamäel, võib-olla kogu [[maailm]]as. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karja[[lind]] või tõusis temalt [[taevas|taeva]] poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste [[käbi]]de keskele. Oo, ta võis kas või [[kümme]] korda [[roheline|roheliselt]] männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.▼
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" V, 2. peatükk▼
69. rida ⟶ 70. rida:
</poem>
* [[Debora Vaarandi]], "* Nüüd ja alati"
78. rida ⟶ 80. rida:
* [[Paul-Eerik Rummo]], "Ennäe seda hõiskavat lõokest!" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985) lk 16
==Proosa==
▲* Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt [[soo]]pinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine [[mänd]] Vargamäel, võib-olla kogu [[maailm]]as. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karja[[lind]] või tõusis temalt [[taevas|taeva]] poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste [[käbi]]de keskele. Oo, ta võis kas või [[kümme]] korda [[roheline|roheliselt]] männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.
▲** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" V, 2. peatükk
* Lõoke on hääl, mis väreleb kõrgel laia taeva all.
** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 95
| |||