Clélie Avit: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Clélie Avit''' (sündinud 13. novembril 1986) on prantsuse kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema esikromaan ''Je suis là'' (2015). ==Ma olen siin== Clélie Avit, "Ma olen siin". Tõlkinud Kaja Riesen. Eesti Raamat 2016 * Mul on külm. Mul on nälg. Mul on hirm. :Nii ma vähemalt arvan. :Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga...' |
|||
13. rida:
* [Julien:] "See Elsa paistab olevat tore tüdruk ja sa tahaksid, nagu kõik südamega inimesed sellel planeedil, et ta oleks ärkvel. Igati normaalne mõtteviis."
:"Südamega... Ma ei taha oma venda enam kunagi näha, ja sa arvad siiski, et mul on süda?"
:"Thibault, igal inimesel on süda. Peab ainult teadma, kuidas sellega käituda. Sinu oma on Cindyst lahkuminekust saati tuhandeks tükiks purunenud. Ja pärast autoõnnetust miljoniks tükiks. Ilmselt mõtled, et kui teed midagi selle tüdruku ülesäratamiseks, siis võimaldab see sul nii mõnedki tükid kokku lappida. Nii et saad hakata endale andestama, kuidas sa oma vennast mõtled." (lk 35)
* [Elsa:] Mõned hoiavad tänaval telefonist nagu päästerõngast kinni, mina haaran mägedes iga tunni tagant huulepalsami järele. Muidu on mu huulte ümbrus kõva nagu papist, ja see pole meeldiv. Kelle pärast, küsite teie. Enda pärast. Mitte niivõrd meeste pärast, keda ma suudlen, pigem sellepärast, et ma neid suudlesin. Huulte kokkupuude on täiesti imeväärne. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib suudelda. Kuid huulepulka ei kasuta ma kunagi, isegi pidulikel puhkudel. See tuimastab aistinguid. (lk 41)
* [Thibault Elsale:] "Ma pole tundnud kedagi, kes koomas olnuks, ja parem ongi. Olen nagu kuulnud, et võib rääkida, nii ma siis räägingi. Aga mul pole vähimatki lootust, et sa mind kuuled. Võib-olla polegi see paha, see on nagu tasuta psühhoteraapiaseanss ja võin kindel olla, et keegi mu juttu edasi ei räägi. Enne aga teen akna lahti, sest kuigi ma olen üsna külmakartlik, on mul siin hirmus palav. Ma ei küsi sinult, aga sa võiksid siiski lubada."
:Olen meeldivalt üllatatud. See on esimene kord, kui keegi minu mugavusest ei hooli. Harilikult pingutavad mu külastajad, et olla viisakad, kenad ja lausa solvavalt minu meele järele. (lk 44)
* "Loris," jätkab arst, just nagu püüdes end kannatlikkusele sundida, "kui te ei suuda taluda tõsiasja, et keegi tuleb välja lülitada,siis pole teil sellele tööle asja."
28. rida ⟶ 26. rida:
:Kui kauaks Elsa sellesse mulli jääb? (lk 66)
* Puudutus... Ma naudiksin seda nagu laps šokolaadijäätist. Peaaegu kakskümmend üks nädalat pole ma kogenud vähimatki puudutust. Eriti kui mõelda, et viimati tundsin oma keha ümber lund. Pole just meenutamist väärt mälestus. Loovutaksin korrapealt kogu oma karabiinhaakide tagavara, et tunda kas või osakest Thibault'st enda vastas. Meie vahel oleks hulga riideid ja linu, kuid tema soojus pääseks siiski neist läbi, ja sellest piisaks. (lk 70)
* Igasugune jõupingutus eeldab loomulikult kontrolli lihaste üle, ajust rääkimata. Minul puudub kontroll nii selle kui teise üle, välja arvatud kuulmist juhtiv piirkond, aga kui see aju osa uuesti tööle hakkas, miks ei võiks siis teisedki seda teha? See jääb saladuseloori taha, säärastel puhkudel küsib Steve tihti: kuidas ma kavatsen selle küsimuse lahendada? (lk 72)
* [Thibault:] Tüdrukud ei kujuta ettegi, mis meie peades toimub. Nad peavad meid tihti täiesti tühipeadeks, ometi tean, et minu peas valitseb kogu aeg torm. Küllap on Julieniga samamoodi. Ripume sõnagi lausumata telefonide küljes nagu kaks lolli. Võib-olla on tüdrukutel natuke õiguski. Asi pole selles, nagu oleks meie pead täiesti tühjad, nad kasutavad valet väljendit, tegelikult ei suuda me selgusele jõuda, mida oma tormiga peale hakata. (lk 96)▼
▲* [Thibault:] Tüdrukud ei kujuta ettegi, mis meie peades toimub. Nad peavad meid tihti täiesti tühipeadeks, ometi tean, et minu peas valitseb kogu aeg torm. Küllap on Julieniga samamoodi. Ripume sõnagi lausumata telefonide küljes nagu kaks lolli. Võib-olla on tüdrukutel natuke õiguski. Asi pole selles, nagu oleks meie pead
* Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve ja tekstuure inimeste kõnega. Mu õe hääl, kui ta jutustab oma armulugusid, omandab okseleajava sametpunase värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest. Ema on nagu mingi lilla nahk, mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana käekott. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil. (lk 102)
* See, mida mu arst ütles, oli professionaalne. Ja mis sest, et üks osa mu sisimas oleks eelistanud, et selle kõigega tegeleks intern. Teda olen ma vähemalt kuulnud kellelegi ütlemas "ma armastan sind". See tähendab, et tal on süda, mis elab ja tuksub. Ma ei ütle, et peaarstil pole südant, pigem ütlen, et ta on selle sulgenud niisugusesse külma ja kalki metalli, millega ma seostan tema hääletämbrit. (lk 104)
| |||