Daalia: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 94 baiti ,  10 kuu eest
==Proosa==
 
* Ja miks ei võiks neil [lillekasvatajate] usulahkudel olla oma [[pühak|pühameeste]] elulugusid? Proovigem kujutleda Daaliast pärit oleva püha Georginuse elukäiku. Georginus oli lugupeetud ja jumalakartlik [[aednik]], kellel õnnestus pärast pikki palvetamisi aretada esimesi georgiine ehk jorjeneid. Kui paganausuliste [[keiser]] Floxinianus sellest kuulda sai, läks ta vihast[[viha]]st põlema ja saatis oma [[sõdur|sõjamehed]] välja, et nad jumalakartliku Georginuse kinni võtaksid. "Sina, juurikakasvataja!" käratas talle keiser Floxinianus. "Nüüdsest peale pead sa kummardama äraõitsenud [[floks]]e!" - "Ei kummarda," vastas Georginus meelekindlalt, "sest jorjenid on jorjenid, aga floksid ainult floksid." - "Raiuge ta tükkideks!” röögatas julm Floxinianus, ja püha Georginus Daaliast raiuti tükkideks ja tema [[aed]] tehti maatasa ja külvati täis vasevitrioli[[vasevitriol]]i ja [[väävel|väävlit]]; aga püha Georginuse puruksraiutud [[keha]] tükkidest said nubulad, millest võrsusid kõik tulevased jorjenid, ja nimelt pojeng- ja anemoonjorjenid, lihtõisikulised ja kaktusjorjenid, ristõielised ja minjoonjorjenid, pompoon- ehk pisiõisikulised jorjenid, rosett- ja kolarettjorjenid ning hübriidid.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. 2008, lk 77
 
 
* "Ma palun ainult ühte [[sõna]], mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."
:Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti: "Jaa."
:Ja [[pakane]] ning [[tuisk]] väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori [[maja]] ümber lõid õitsema suured [[punane|tumepunased]] jorjenid.
* [[Aino Pervik]], "Kunksmoor" (2011), lk 52
 
 
* Üksik [[talu]] kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana [[maja]] jäi nende varju, lausa uppus [[õis|õitesse]]. Ei üllatanud mitte niipalju [[lill]]ede rohkus kui [[ilu]] ja [[hea maitse]], mis siin [[pilk]]u köitis: iga [[taim]]e õige paik, [[värv]]ide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)
* See oli omamoodi haruldane [[kollektsioon]] daaliaid. Kusagil pole ma neid näinud korraga rohkem ega rikkalikumalt õitsemas. Maja räästa alla ulatusid tumedalehelised mustjaspunaste õitega hiigelpõõsad. Nende kõrval heledaverelised, elevandiluuvärvi õied sügavale kummardumas, suured kui kuukettad. (lk 12)
* Rohkem rääkis küll tema, sest ma ei teadnud jorjenitest rohkemat kui seda, et ei ajanud neid näiteks [[päevalill]]edega segi. Aga jorjeneid oli siin tõesti eripäraseid, sellest oleks iga võhikki aru saanud: täidisõielised, õilmed väikesteks torukesteks keeratud, õied kui pallid; teised suure, kuldse südamiku ning laiade, harevil kroonlehtedega, edasi lumivalged, kollased, roosa-punase-valgekirjud, korrapärased ja korrapäratud. Värve täis- ja pooltoonides, madalavarrelisi ja mul üle pea ulatuvaid.
:Neil olid kõigil nimed ja päritolu. Ühed omakasvatatud, teised kaugelt toodud, kaugele saadetud ja vastu saadud. (lk 12)
* Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast [[öökülm]]a, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise [[vatikuub]] kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu[[rõõm]]u ja muret[[mure]]t, viimast ikka rohkem — juured-[[mugul]]ad ei taha ületalve seista, kord oli [[niiskus]] kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse[[tüdimus]]e pärast räägitud. (lk 12-13)
** [[Harri Jõgisalu]], "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
 
21 694

muudatust