Daalia: erinevus redaktsioonide vahel

* Ja miks ei võiks neil [lillekasvatajate] usulahkudel olla oma [[pühak|pühameeste]] elulugusid? Proovigem kujutleda Daaliast pärit oleva püha Georginuse elukäiku. Georginus oli lugupeetud ja jumalakartlik [[aednik]], kellel õnnestus pärast pikki palvetamisi aretada esimesi georgiine ehk jorjeneid. Kui paganausuliste [[keiser]] Floxinianus sellest kuulda sai, läks ta vihast[[viha]]st põlema ja saatis oma [[sõdur|sõjamehed]] välja, et nad jumalakartliku Georginuse kinni võtaksid. "Sina, juurikakasvataja!" käratas talle keiser Floxinianus. "Nüüdsest peale pead sa kummardama äraõitsenud [[floks]]e!" - "Ei kummarda," vastas Georginus meelekindlalt, "sest jorjenid on jorjenid, aga floksid ainult floksid." - "Raiuge ta tükkideks!” röögatas julm Floxinianus, ja püha Georginus Daaliast raiuti tükkideks ja tema [[aed]] tehti maatasa ja külvati täis vasevitrioli[[vasevitriol]]i ja [[väävel|väävlit]]; aga püha Georginuse puruksraiutud [[keha]] tükkidest said nubulad, millest võrsusid kõik tulevased jorjenid, ja nimelt pojeng- ja anemoonjorjenid, lihtõisikulised ja kaktusjorjenid, ristõielised ja minjoonjorjenid, pompoon- ehk pisiõisikulised jorjenid, rosett- ja kolarettjorjenid ning hübriidid.

* "Ma palun ainult ühte [[sõna]], mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."

:Ja [[pakane]] ning [[tuisk]] väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori [[maja]] ümber lõid õitsema suured [[punane|tumepunased]] jorjenid.

* Üksik [[talu]] kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana [[maja]] jäi nende varju, lausa uppus [[õis|õitesse]]. Ei üllatanud mitte niipalju [[lill]]ede rohkus kui [[ilu]] ja [[hea maitse]], mis siin [[pilk]]u köitis: iga [[taim]]e õige paik, [[värv]]ide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)

* Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast [[öökülm]]a, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise [[vatikuub]] kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu[[rõõm]]u ja muret[[mure]]t, viimast ikka rohkem — juured-[[mugul]]ad ei taha ületalve seista, kord oli [[niiskus]] kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse[[tüdimus]]e pärast räägitud. (lk 12-13)