Ann Must: erinevus redaktsioonide vahel

* Ma nutan, aga mitte lõhutud riiete pärast... usuksid sa seda? Aga sa oled ikka arvanud, et kui ma ootan kiitust kleidile, siis ootan ma ka tegelikult kiitust kleidile. Aga nüüd ma näen... Kallis, ma nutan õnnest ja hirmust... hirmust, et see lahtub, et õmblen jälle uusi kleite, ja jälle oled sa ükskõikne, nagu ei olekski ka see osa minust, mis kleite õmbleb, mina, vaid ainult see, mis end alasti sinu vastu surub. Kui rumal sa oled! (lk 26)

* Millisena sa metsa kujutad? küsiti, ja mina joonistasin tiheda, madala ja pimeda kuusemetsa, kuuseräga, mille all ei kasvanud ainsatki rohuliblet, turbapruuni räga, mille all tuli küürutades, peaaegu roomates liikuda, kui tahtsid edasi saada. Ühtegi valgusekiirt ei pääsenud sinna kunagi, aga ka kottpime ei olnud seal eales, unustuse- ja rahupime, vaid ikka immitses sealt määndunud roostepruuni, mis nagu painaja rõhus su kehale. Ma ei tea, miks mul oli raske teistsugust metsa ette kujutada. Võib-olla olin ma kunagi lapsena sellisesse eksinud. Ma ei mäleta, mis tuli joonistada ülejäänud kastidesse. Igaüks neist tähistas midagi — tööd, abielu ja midagi veel, aga mets tähendas surma. Selline on su surm, öeldi, jä samal hetkel sain ma aru, et olen surnud, et ekslen juba loendamatuid aastaid selles padrikus, luupainaja kõri ümber, ja et ei ole ei pimedust ega valgust. (lk 26)

* Muidugi ma ei unustanud, ainult et see oli mu mälu alumises sopis. (lk 27)

* Meri — see on tuul, see on sinakasroheline valgus, mis tuleb alt vee poolt üles taevasse. See on tohutu laine. See on valgus. (lk 27)