Viga: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
97. rida:
:Selle peale polnud ma tulnudki. Ma arvan, et ma pole lihtsalt <!--//-->kogu seda värki siiani sellise pilguga vaadanud. Kas keegi tõepoolest võiks mingisugustki kasu saada, kui ma räägiksin neile, milline üks faking [[elu]] põhimõtteliselt olla võib? Ja kui neile lõpuks kohale jõuaks, et see polegi tegelikult mingi kirjanikuonkli [[fantaasia]], vaid puhas [[tõde]]. Jah, kui see kuidagi nende armetutesse koludesse jõuaks... äkki siis mõni neist tõepoolest õpiks midagi? Või ehk siiski mitte? Võib-olla on see lihtsalt igav jutt ja keegi isegi ei ostaks seda. Raamatud on ju tänapäeval nii tohutult kallid. Ma tean, et mina ei ostaks kunagi sellist raamatut. Ja kes kurat küll põhimõtteliselt üldse viitsiks teiste vigadest õppida? Nii ei ole ju eriti huvitav elada. Ikka ise tuleb kõik asjad ilusti-kenasti persse keerata. Minu [[vanaisa]] ütles alati nii ja tema oli üks paganama [[Tarkus|tark]] mees. (lk 4-5)
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005
* Eks minagi olen pärit [[ajastu]]st, mis nõudis [[perfektsus]]t, sest kuidas muidu nendest [[konkurss]]idest ja [[võistlus]]test läbi tulla. Tehnilised võimalused on koolkondadele ka oma pitseri vajutanud, ''a la'' et vigu ei tohi teha. Vanu [[salvestus]]i kuulates kohtab vigu küll, aga ikkagi seal tuleb miski muu esile. Üldiselt on ju sedasi: perfektsus ei tohiks olla [[eesmärk]] omaette ja soovitav on, kui tuleb niimoodi välja, aga [[sõnum]] ei tohi kaduma minna, see on kuskil mujal ja milleski muus. Vigu teha on ikka lubatud, see on loomulik ja inimlik. [[Harjutamine|Harjutamise]] mõte on lõppude lõpuks ju ka ikkagi loominguline, kunstiline [[kavatsus]]. Kahtlemata harjutamisega paralleelselt kinnistub mingisugune tehnika, mis omakorda jälle tõstab tõenäosust, et kõik tuleb perfektselt välja, aga veel kord: see ei ole eesmärk.
** [[Kalle Randalu]], intervjuu: [[Janar Ala]], "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18
==Luule==
| |||