Mustus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
33. rida:
* Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased [[voodilina]]d, tatitilgad, rotid ja [[väljaheited]] teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles [[rotilõks]]ud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See [[hais]]eb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
* Mustus, nagu meie seda tunneme, on olemuselt [[korralagedus]]. Niisugust asja nagu absoluutne mustus ei ole olemas: see eksisteerib üksnes vaataja silmades. See, et me mustust väldime, ei tulene mitte araverelisusest, veel vähem [[hirm]]ust püha [[õudus]]e ees. Ka ettekujutused [[haigus]]est ei suuda ära seletada kõiki erinevaid puhastamisega või mustusest hoidumisega seotud käitumisviise. Mustus on eksimus [[kord|korra]] vastu. Mustuse kõrvaldamine ei ole negatiivne tegevus, vaid positiivne püüd oma [[keskkond]]a korrastada. (lk 40)
* Meie mustusevältimises ei ole midagi kartlikku ega arutut; see on loominguline tegevus, püüd suhestada [[vorm]]i funktsiooniga, tekitada kogemusühtsust. (lk 41)
* Mis tahes [[kultuur]]i [[põlisasukas]] arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad [[universum]]i väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma [[emakeel]]e, ning [[Eiramine|eirame]] oma [[vastutus]]t [[muutus]]te eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb [[antropoloog]], kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud [[väärtus]]te [[muster|mustrist]]. (lk 45)
* [[Mõtisklus]] mustusest hõlmab mõtisklust korra ja [[korratus]]e, [[olemine|olemise]] ja [[mitteolemine|mitteolemise]], [[vorm]]i ja [[vormitus]]e, [[elu]] ja [[surm]]a suhetest. Kõikjal, kus kujutelmad mustusest on hästi struktureeritud, paljastab nende [[analüüs]] manipuleerimise nende sügavate teemadega. See on põhjus, miks puhtusereeglite [[mõistmine]] on hea lähtepunkt [[võrdlev usuteadus|võrdlevale usuteadusele]]. (lk 46)
* Niisiis ei ole mustus kunagi [[ainukordsus|ainukordne]], isoleeritud [[sündmus]]. Seal, kus on mustust, on [[süsteem]]. Mustus on [[mateeria]] süstemaatilise korrastamise ja [[Klassifitseerimine|klassifitseerimise]] kõrvalsaadus, kuivõrd korrastamises sisaldub kohatute elementide kõrvaleheitmine. Niisugune arusaam mustusest viib meid otsemal teed sümboolse valda ja tõotab seost selgemalt sümboolsete puhtusesüsteemidega. (lk 90)
* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolmu]]st, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
==Vanasõnad==
| |||