Kristlus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
* [Köster:] Väiksed ja rammetud olite siis, kui teid eluteele saatsin, tugevatena ja elujõulistena tulite mind vaatama, mind, oma vana kooli[[õpetaja]]t, kelle pea vaheajal on halliks läinud ja kelle elupäikene alla hakkab vajuma. Ma tänan teid südamest, et te ei unustanud oma usuõpetajat, kes teile küll vahel võib-olla valjum oli kui tarvis, kes teile aga siiski ainult head soovis ja teist õigeid ja ausaid inimesi püüdis kasvatada, nagu seda nõuab meie püha [[ristiusk]]. Rõõmustan ja tänan Loojat, kes on lasknud neid seemneterakesi, mis mina teie südametesse külvasin, tärgata, kasvada ja vilja kanda."
** [[Oskar Luts]], "Suvi", lk 98
 
 
* "Aga mis [[nägu]] siis [[tass]]il on, kui pole [[kõrv]]a!" ütles proua Malmberg õpetlikult. "Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!"
16. rida ⟶ 17. rida:
:"Mis sest?" küsis proua Malmberg vastu. "Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad [[viimnepäev|viimsel päeval]] üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast."
* [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus", II osa, XII peatükk
 
 
* [[Jõul]] on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub kaugemale tagasi [[Kristus]]e sünniaastast; juba põhjamaa [[paganad]] pidasid jõulu enne veel, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse [[sünnipäev]] omandab paganate [[püha]] nime, aga mitte ainult nime, vaid ka palju, palju paganliku jõulupüha kombeid, mis säilinud meie päevini.
** [[Matthias Johann Eisen]] "[https://et.wikisource.org/wiki/Meie_j%C3%B5ulud Meie jõulud]" 1931
 
 
* Mingis mõttes on muidugi kõik mõistlikud [[idee]]d piiratud. Nad ei saa olla endast suuremad. Kristlase mõttemaailm on piiratud, just nagu ateistilgi. Ta ei saa mõelda, et kristlus on võlts ja olla jätkuvalt kristlane, ning ateist ei saa ateismi võltsiks pidada ja ateistiks jääda.
* XIX sajandil ei lakanud inimesed [[Jeesus|Kristuse]] ülestõusmisse uskumast mitte sellepärast, et liberaalne kristlus lubas neil selles kahelda, vaid sellepärast, et ülirange [[materialism]] ei lubanud neil seda uskuda.
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Õigest usust"
 
 
* Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus [[Cicero]] oli kõnelnud ja [[Julius Caesar]] äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle [[jõgi|jõe]], kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser [[Marcus Aurelius]] oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged [[idee]]d, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975
 
 
* Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.
** [[Marju Lepajõe]] ([http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017)
 
 
* Ja äkilises äratundmises nägi Charles kristluse õiget mõtet: seda barbaarset kuju mitte kummardada, mitte kõrgel hoida, ja seda otsese kasusaamise - [[patt]]ude [[andeksand]]mise lootuses, vaid jõuda maailmani, kus too mees võiks ristilt maha astuda, kus teda võidaks näha mitte surmaagooniast moondunud näoga, vaid rahuliku naeratusega võidu pärast, mis on saavutatud elavate meeste ja naiste poolt ning nende südames.<br />/.../<br />Charles kõndis aeglaselt löövi tagasi, pöörates ükskõiksele nikerdatud puukujule selja. Kuid mitte [[Jeesus]]ele.
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]"
 
 
* [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... [[Jeesus|Kristusest]] näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb [[kastan]]eid [[tuli|tulest]] välja tooma. Mis nad ütlevad, kui ta nagu eelmine kord tuleb ja laostab viinamäenikke, peksab ühel päeval rahavahetajad pühakojast välja ning sõbrustab järgmisel rikastega? Teate, tal on kole äkiline iseloom, kahtlemata isalt päritud. Kas ta tuleb kui läänemaalane... ütleme [[iirlased|iirlase]] või teksaslase kujul ... kuna kristluse kants on Läänes? Vaevalt ta enam [[juudid|juut]] on, sest siis läheks asi päris hulluks. [[Araablased]] naeraksid end ribadeks, kui [[Iisrael]] pakuks välja kahtlasevõitu trooninõudleja. Kas ta lahendab vastuolud [[katoliiklased|katoliiklaste]] ja [[protestandid|protestantide]] vahel? Kõik need küsimused näivad kergemeelsed nagu [[laps]]e küsimused. Kuid kas ei öelnud ta ise, et me peame olema kui lapsed? (lk 176-177)
* [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on [[dogma]] järgi karmid ilma [[müüt]]ide luulelise [[ilu]]ta. (lk 226)
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]", tlk [[Mati Soomre]], 1990
 
 
* Jeesus on tänapäeval maailmas märksa vähem levinud kaubamärk kui näiteks Coca-Cola, mis on hästi tuntud ka nn. mittekristlikes maades. Nagu Coca-Cola, Nike (mille tossud ma ükspäev ostsin, päris ilusad; ja kallid), Marlboro jt. rahvusvahelised brändid peavad ka brändi Jeesus maaletoojad (sellel on veel hulk allbrände mille korraga tarbimine on, või vähemalt oli vanasti välistatud; küllap see olukord muutub: tootekujundus olgu lihtne, kõigile arusaadav, võimalikult universaalne) võitlema kõigepealt noore tarbijagrupi eest. Nemad on tulevik. Ma ei tea sealjuures, kas Eesti on kristlik või mittekristlik maa. [[Armulaud|Euharistia]] hankimine on siin kindlasti palju keerulisem kui näiteks Coca-Cola, isegi light'i. Kirikud on enamasti kinni, poed on praktiliselt alati lahti. Eesti on kaubandusparadiis, seda kindlasti.
** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 92
 
 
* Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai [[animism|animistlik]] ristirahvas - [[usk]] kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. [[Ajalugu]] on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii [[tuul]]e- kui kultuurivarju.
** [[Valdur Mikita]], "[[Lindvistika]]". Välgi metsad, 2015, lk 26
 
 
* See oli usu [[kriis]], mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada [[teadus]]e [[areng]]ut traditsioonilise kristliku [[ilmutus]]ega. [[Usk]] ja [[mõistus]] paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut [[valem]]it ei leita. Seda valemit asus otsima rühm [[filosoof]]e, kes ei suutnud enam aktsepteerida [[ilmutatud religioon]]i ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja [[eetika|eetiliste]] põhimõtete kui tõelise [[religioon]]i keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev [[protsess]]. (lk 58)
* [[Kontrast]] sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale [[judaism]]i ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)
* [[Protestantism]]i pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse [[vorm]]i kalduvuse suhtes tarduda ja [[usutunne]]t asendada. Üks laine reformeeritud [[jutlustaja]]id teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt [[variser]]i ja [[tölner]]i [[tähendamissõna]] ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks [[tõde]]dele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
 
==Film==