Muster: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* Inimese [[elulugu]] on eelkõige kohanemine nende mustrite ja standarditega, mida tema kogukonnas traditsiooniliselt edasi antakse. Tavad, mis teda sündides ümbritsevad, vormivad tema [[kogemus]]t ja [[käitumine|käitumist]] algusest peale. Rääkima hakates on ta juba oma [[kultuur]]i pisike esindaja ning kui ta suureks kasvab ja suudab oma kultuuri tegevustest osa võtta, on selle [[harjumus]]ed ühtlasi tema harjumused, selle uskumused tema uskumused ja selle jaoks võimatud asjad on ka tema jaoks võimatud. Ta jagab neid kõigi samasse rühma sündinud lastega ja ükski mõnesse maakera teisel poolel asuvasse rühma sündinud [[laps]] ei suuda kunagi omandada neist isegi tuhandikku. (lk 26)
* Me võime küll selgelt aru saada, et kultuuriline käitumine on lokaalne ja inimese loodud ja ülimalt muutlik, kuid sellega ei ole nähtuse [[tähendus]] veel lõplikult välja selgitatud. Sellel on kalduvus olla ka integreeritud. Nagu üksikisik nii kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas rohkem või vähem korrapärane. Igas kultuuris tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised ühiskonnatüübid tingimata ei jaga. (lk 70)
* Niipea kui uus arusaam on tavapärase uskumusena vastu võetud, saab sellest veel üks usaldusväärne hea elu kaitsevall. Siis me jõuame palju realistlikuma ühiskondliku tõekspidamiseni ning võtame lootuse põhjendusena ja sallivuse uue alusena omaks kõik need koos eksisteerivad ja ühtemoodi kehtivad elumustrid, mida inimkond on elu toormaterjalidest enda jaoks loonud. (lk 298)
** [[Ruth Benedict]], "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Eesti Keele Sihtasutus 2016
* Mis tahes
* Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned [[vihje]]d ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. [[Mitmetähenduslikkus|Mitmetähenduslikke]] vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. [[Ebakõla]]list kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste [[struktuur]]i modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse [[objekt]]idele [[nimed]]. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja [[kogemus]]i kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem [[lootus]]i. Nii kujuneb välja [[Konservatiivsus|konservatiivne]] [[hoiak]]. See annab meile [[eneseusaldus]]t. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi [[Usaldus|usaldada]]. Me tabame end [[Eiramine|eiramast]] või moonutamast ebamugavaid [[fakt]]e, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)▼
* Vähe sellest, et [[korralagedus]] rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab [[piirang]]ule; kõigist võimalikest [[materjal]]idest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise [[potentsiaal]] on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes [[destruktiivsus|destruktiivne]], aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii [[oht]]u kui ka [[võim]]u. (lk 178)▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015▼
* [[Meeled]] ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad [[tegelikkus]]e tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad [[võimalikkus]]e proove. Nad peatavad rahvahulgale [[hetk]]e. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi [[tehing]]uid. Sädelev, pulbitsev [[elu]] uhkab kõigest üle. Meeled söödavad [[aju]]le infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "[[Lehm]]. Ma näen lehma." (lk 15)▼
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005▼
* Aga mis olekski [[elu]] ilma [[unistus]]teta? Nagu [[hall]] kare [[kangas]], kuhu ühtegi säravamat lõimelõnga, mustrit kujundavat [[värv]]ilaiku sisse poleks kootud.
:Isa arvas, et [[inimesed]], kes oskavad [[Unistus|unistada]], ilmestavad oma [[elu]]. Maamehena võrdles ta neid [[aednik|aiapidajatega]], kes [[kapsas|kapsa]]maa hooldamise kõrval ka [[roos]]e kasvatavad. (lk 61)
6. rida ⟶ 23. rida:
▲* [[Meeled]] ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad [[tegelikkus]]e tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad [[võimalikkus]]e proove. Nad peatavad rahvahulgale [[hetk]]e. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi [[tehing]]uid. Sädelev, pulbitsev [[elu]] uhkab kõigest üle. Meeled söödavad [[aju]]le infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "[[Lehm]]. Ma näen lehma." (lk 15)
▲** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
▲* Mis tahes [[kultuur]]i [[põlisasukas]] arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad [[universum]]i väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma [[emakeel]]e, ning [[Eiramine|eirame]] oma [[vastutus]]t [[muutus]]te eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb [[antropoloog]], kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud [[väärtus]]te mustrist. (lk 45)
▲* Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned [[vihje]]d ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. [[Mitmetähenduslikkus|Mitmetähenduslikke]] vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. [[Ebakõla]]list kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste [[struktuur]]i modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse [[objekt]]idele [[nimed]]. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja [[kogemus]]i kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem [[lootus]]i. Nii kujuneb välja [[Konservatiivsus|konservatiivne]] [[hoiak]]. See annab meile [[eneseusaldus]]t. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi [[Usaldus|usaldada]]. Me tabame end [[Eiramine|eiramast]] või moonutamast ebamugavaid [[fakt]]e, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
▲* Vähe sellest, et [[korralagedus]] rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab [[piirang]]ule; kõigist võimalikest [[materjal]]idest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise [[potentsiaal]] on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes [[destruktiivsus|destruktiivne]], aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii [[oht]]u kui ka [[võim]]u. (lk 178)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
| |||