Anne Erm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
16. rida:
* [[Asjatundja]]ks levimuusika hindamisel peab end enamasti igaüks. Eestis on igas peres keskmiselt kaks raadiot, igas teises kodus on televiisor, igas kolmandas grammofon, igas neljandas magnetofon. Muusikat käepärast kui palju! Vähem või rohkem kuulavad levimuusikat kõik inimesed, isegi selle veendunud vastastel on südamesopis mõni [[lemmiklaul]]. (lk 6)
* Meie sajandil toimub levimuusika areng käsikäes [[massikommunikatsioon]]ivahendite arenguga. Muusikat tiražeerivad raadio, televisioon, heliplaadid, -lindid, -kassetid jne., olles võimsaks loomingu stimulaatoriks. (lk 6)
* 36־aastaselt surnud [[Raimond
* Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika arendamiseks. Isegi mitmed veendunud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edurivis oli kolm meest [[Uno Naissoo]], [[Arne Oit]] ja [[Valter Ojakäär]]. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levimuusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdisaja nõuetele vastava professionaalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoomingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvatamise ning tõhusa muusikapropaganda tegemise. (lk 7)
* Kuuekümnendate aastate keskpaiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähelepanu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaalmuusika. (lk 7-8)
|