Dialektika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Link |
|||
2. rida:
==Proosa==
* Keele aluseks on küll inimese [[mõistus]] ja otsustusvõime, aga keel ei eelda oma kasutajate juures isegi puhta mõistuse, arenenud aru, ausa tahte olemasolu. Ta on tööriist nii eesmärgiteadlikuks kui ka meelevaldseks kasutamiseks; ta kõlbab niisama hästi nii sofistliku ja segadusse viiva dialektika kui ka ähmase ja tumeda [[müstika]] puhul; keelt kuritarvitatakse mugavalt õõnsateks ja tühisteks proosa- ja luulefraasideks ning katsetatakse prosoodiliselt laitmatute ja siiski mõttetute värssidega.
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk 47
* Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi [[hegel]]likku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda [[küündimatus]]e tõttu ja selle asendab [[preester|preestrite]] ja [[poliitik]]ute [[pettus]]e vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja [[antitees]], religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja [[süntees]] - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi [[tõendusmaterjal]]. Frazeri evolutsiooniline [[skeem]] põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud [[eeldus]]tel. Üks selline eeldus oli, et eetiline [[rafineeritus]] on arenenud [[tsivilisatsioon]]i märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta [[kujutluspilt|kujutluspildi]] meie kaugetest [[esivanem]]atest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015▼
* [[Laps|Laste]] elumõistmine on [[metafüüsika|metafüüsiline]]; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu [[igavik]] lahutab üht [[sünnipäev]]a teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. {{Sõrendus|Status quo}}. Lapsed oskavad mõista vaid [[moment]]i, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on [[noor]]ed loodud nooreks ja [[vana]]d alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted {{Sõrendus|minevik}} ja {{Sõrendus|tulevik}}, need on paljad sõnad. Küllap peame igaüks mingi [[küpsus]]eni jõudma, endalegi [[minevik]]u soetama, et hakata huvi tundma teiste oma vastu. Ja alles selle kaudu, kui näeme oma lähedaste ning enesegi näole kurrukesi tekkimas, suudame tajuda inimelu dialektikat, selle [[vool]]amist, lapse muutumist meheks, vanameheks, raugaks.
:Kuni pole enam sedagi. (lk 6)
7. rida ⟶ 16. rida:
▲* Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi [[hegel]]likku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda [[küündimatus]]e tõttu ja selle asendab [[preester|preestrite]] ja [[poliitik]]ute [[pettus]]e vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja [[antitees]], religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja [[süntees]] - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi [[tõendusmaterjal]]. Frazeri evolutsiooniline [[skeem]] põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud [[eeldus]]tel. Üks selline eeldus oli, et eetiline [[rafineeritus]] on arenenud [[tsivilisatsioon]]i märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta [[kujutluspilt|kujutluspildi]] meie kaugetest [[esivanem]]atest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
{{Vikipeedia}}
| |||