Dialektika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
* Keele aluseks on küll inimese [[mõistus]] ja otsustusvõime, aga keel ei eelda oma kasutajate juures isegi puhta mõistuse, arenenud aru, ausa tahte olemasolu. Ta on tööriist nii eesmärgiteadlikuks kui ka meelevaldseks kasutamiseks; ta kõlbab niisama hästi nii sofistliku ja segadusse viiva dialektika kui ka ähmase ja tumeda [[müstika]] puhul; keelt kuritarvitatakse mugavalt õõnsateks ja tühisteks proosa- ja luulefraasideks ning katsetatakse prosoodiliselt laitmatute ja siiski mõttetute värssidega.
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk 47
* [[Tõde]] on loomult dialektilise mõtlemise tulemus. Seepärast ei ole seda võimalik saavutada teisiti kui subjektide pidevas koostöös, vastastikuses küsimises ja vastamises. Tõde järelikult ei sarnane empiirilisele objektile; teda tuleb mõista kui sotsiaalse toimlemise järelmit.
** [[Ernst Cassirer]], "Uurimus inimesest", tõlkinud Toivo Pilli. Ilmamaa 1999, lk 21
| |||