Anna Seghers: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid |
||
8. rida:
* Kui eelmine [[komandant]] oli olnud hirmsate, ettenähtamatute [[õelus]]ehoogudega hull, siis uus oli kaine mees, kelle juures oli võimalik kõike ette näha. Fahrenberg oli olnud võimeline meid kõiki järsku hävitama; Sommerfeld aga võis meid kõiki ritta seada ja iga neljanda [[hukkamine|hukata]]. Ka seda ei teadnud me veel tookord. Ja kui oleksimegi teadnud! Mida oleks see tähendanud, võrreldes tundega, mis meid valdas, kui kõik kuus [[puu]]d maha saeti ja lõpuks ka veel seitsmes! See oli väike [[triumf]], meie võimetuse ja vangiriietuse juures muidugi. Kuid siiski triumf, mis järsku laseb tunda omaenese [[jõud]]u kes teab kui pika aja järel, seda jõudu, mida küllalt kaua on vaetud, ning seda isegi meie endi poolt, nagu oleks ta üks paljudest harilikest jõududest maailmas, mida võib hinnata mõõtude ja arvudega, kuna ta ometi on ainus jõud, mis järsku võib kasvada mõõtmatuks ja arvestamatuks. (lk 3)
* See on maa, mille kohta öeldakse, et siin viimase sõja [[mürsk|mürsud]] iga kord eelviimase [[sõda|sõja]] mürske maa seest välja kaevavad. (lk 5)
* Piki neid künkaid tõmbasid [[roomlased]] oma ''limes''<nowiki>'</nowiki>i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel [[keldid|keltide]] päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju võitlusi peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja põlluks tehtud. Aga seal all asuva linna [[vapp|vapil]] ei ole
* Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses päikeses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid õunad ning [[viinamarjad]].
* [[Bismarck]] ei lasknud oma sisemisi
* Kui kaua ta ka polnud plaanitsenud [[põgenemine|põgenemist]], omaette ja koos Wallauga; kuidas ta ka polnud kaalutlenud pisimaidki üksikasju ja kujutlenud uue elu võimsat kulgu — oli ta esimestel hetkedel pärast põgenemist vaid [[loom]], kes tormab tihnikusse, mis on talle elu, ning kelle verd ja karvu on jäänud kleepuma puuri külge.
* Milline jõud küll on unetutel öödel kujundatud plaanidel inimese üle sel tunnil, mil variseb kokku igasugune plaanimine, mil inimesele tuleb mõte, et tema asemel on plaaninud keegi teine. Kuid ka see teine olid sa ise. (lk 16)
* [[Udu]] oli juba niivõrd kõrgele tõusnud, et moodustas nagu madala sombuse taeva katuste ja puude kohal. Otsekui tüllkattes lamp asus päike tuhmilt ja hubaselt Westhofeni konarliku külatänava kohal.
:"Kui vaid udu kohe üles ei kerkiks," mõtlesid ühed, "muidu kuivatab päike viinamarjad ära otse enne koristamist."
:"Kerkiks aga udu kiiremini," mõtlesid teised, "siis saaksid viinamarjad koristamisajaks päris küpseks."
:Selliseid muresid ei olnud Westhofenis just väga paljudel. Westhofen polnudki veiniküla, see oli kurgiküla. Veidi eemal, Liebachi aasalt maanteele viiva tee ääres, asus Franki äädikavabrik. Teisel pool laia puhastatud kraavi ulatusid kurgipõllud kuni teeni. "[[Veiniäädikas]] ja sinep. Matthias Frank ja pojad." (lk 22)
* "[[Roomamine|Rooma]]!" oli talle soovitanud Wallau, kes oli osa võtnud sõjast, võitlustest Ruhris, võitlustest Kesk-Saksamaal, ja üldse kõigest, millest iganes oli võimalik osa võtta. "Rooma alati edasi, Georg. Ja ära mõtle, et sind on avastatud. Nii mõnigi on just seetõttu tabatud, et pidas end avastatuks ja tegi siis mingi lolluse." (lk 22)
* "Niisiis on [[koonduslaager|koonduslaagris]] jällegi midagi juhtunud," mõtles Seenevana, kui ta sireenide huilgamise saatel oma jänesetoidu-ämbritega aeglaselt üle põllu sammus. "Midagi taolist nagu möödunud suvel, kui üks neist vaestest kuraditest tahtis putku pista ja ta maha kõmmutati. Vaevalt oli sireen hakanud huilgama, kui vang oligi juba maha lastud. Varem polnud siin mitte kunagi sellist jubedust. Pidid nad ka selle koonduslaagri otse siia nina alla asutama." (lk 24)
* Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev [[surmatants|kondiklõbin tantsimisel]]. (lk 25)
* Väike Helwig seisis nii hitleri-noorte hulgas kui ka aianduses heas kirjas ja jõudis kõikjal päris hästi edasi. Ta oli tugev, avameelne ja nobe poiss. Selles, et need mehed, kes Westhofeni laagrisse on suletud, sinna kuuluma peavad, samuti nagu hullud kuuluvad hullumajja, oli ta veendunud. (lk 33)
* Mees kisendas: "Kas te, eided, olete hulluks läinud? Jandate
:"Ah, iga päev on midagi lahti," hüüdis noorem naine. "Eile lõikuspüha, üleeile 144. rügement, täna vaja põgenikku püüda, homme aga sõidab gauleiter siia. Noh, aga [[naeris|naerid]]? Noh, ja viinamarjad? Noh, ja pesu?"
:"Pea suu," käratas mees ja põrutas jalaga vastu maad. "Miks ei ole [[värav]] suletud?" (lk 35)
* On olemas mingi
* Kord juhtus, et ka Liebaus keegi noor laevamees laagrit avalikult kirus ja kohe kinni võeti. Ta pisteti mõneks nädalaks Westhofeni laagrisse, et ta võiks näha, mis seal sees toimub. Kui ta lahti sai, näis ta väga imelikuna ega vastanud ühelegi küsimusele. Ta leidis tööd
:Kord viidi kaht tosinat vangi läbi Liebau. Need olid juba enne kohaletoomist niivõrd läbi pekstud, et inimestel jube hakkas ja üks naine külas avalikult
:Üldse teadis küla noorsugu, noormehed ja neiud, oma vanematele täpselt seletada, mispärast see laager on asutatud ja kelle jaoks mõeldud, — noorsugu arvab ju alati end kõike paremini teadvat; ainult et vanasti tahtis noorsugu paremini teada head, nüüd aga teadsid nad paremini halba. Laagriga tuli paratamatult leppida, pealegi veel selle tõttu, et varsti hakkas sealt tulema igasuguseid tellimusi aedviljale ja kurkidele ning tekkis üsna
* Esimesest oktoobrist alates köeti raudahju. Dornberger pistis asjad sinna sisse ja läks ära. Haises kõrbenud riiete järele. Pastor Seitz paotas akna. Tema näolt kadus lõbusus, ta muutus tõsiseks, isegi süngeks. Jälle oli midagi juhtunud, mis niisama kergesti võis hajuda läbi avatud akna kui tiheneda hirmsaks
* Ilma et nad sõnagi oleksid vahetanud, tunneb Franz, et talle on vastumeelne see poiss, ta pilkav jahedus, mis Franzi tavaliselt lõbustas. Talle on vastumeelne
* Üha enam kattis Georgi õhtune [[hämarus]], mis oli nii sume ja vaikne, et talle näis, nagu ei võidaks teda iial siit leida. Igal sammul ütles ta enesele, et järgmine [[samm]] on kindlasti viimne. Aga iga uus samm oli siiski vaid eelviimane. (lk 107)
* Kui Wallau teistkordselt kinni võeti, oli ta naisele selge, et ta oma meest enam ei näe. Kui ta palved külastamisloa saamiseks järsult ja isegi
* Jäine [[külmus]] haaras naist. Ta tõmbas õlad kössi ja keeras enda pooleldi kõrvale, nagu ei istuks lauaotsas mitte tema mees, vaid... Naine õmbles ja õmbles; ta ei mõelnud midagi ega küsinud midagi, kuna muidu oleks võinud tulla vastus, mis purustab ta elu.
:Ja missuguse elu! Kindlasti tavaline elu tavalise võitlusega leiva ja lastesukkade pärast. Aga siiski samaaegselt tugev, julge elu, täis palavat huvi kõige vastu, mis vääris osavõttu. Ja kui veel juurde arvata see, mida nad mõlemad, tema ja Wallau naine, oma isadelt olid kuulnud, kui nad olid alles kaks väikest patsidega tütarlast samalt tänavalt; polnud midagi, mis poleks vastukaja leidnud nende kodude nelja seina vahel: võitlused kümne-, üheksa-, kaheksatunnise tööpäeva eest, kõned, mida isegi naistele ette loeti, kui nad nõelusid tõepoolest põrgulikke auke sukkades, kõnesid, mida oli peetud, Bebelist Liebknechtini ja Liebknechtist Dimitrovini. Uhkusega <!--//-->jutustati lastele, et juba vanaisasid oli vangistatud selle eest, et nad
* Kahe akna vahel rippus [[Adolf Hitler|tema juhi]] pilt, kes, nagu Fahrenberg seda kujutles, oli andnud talle
* Havisaba oli juba Westhofenisse ülekuulamisele toodud. Ilmnes, et ta oli hea kirjeldaja, täpne ja teravmeelne. Temataolised jõudeolijad on tavaliselt suurepärased
* Nende rohkem kui tosina töölise hulgas oli mõningaid, kelle silmis riik oli samuti midagi firmataolist, nagu näiteks [[firma]] "Heilbach". Neil oli kõik ükspuha, kui neile vaid tunda anti, et nende tublit tööd on õieti hinnatud ja kui nad selle eest enda arvates õiget tasu said. Niisuguste inimeste
* Ei mingit sõnadevalingut, vaid vaikimise jäine [[hoovus]] tulvab Wallau huultelt. Isegi
* Wallau [[nägu]] pole enam kahvatu, vaid helendav. Overkamp pöördub äkki ära ja asetab
:"
:Mis loevad järeldused
* Siis haaras teda hirmusööst, niisama järsk ja metsik kui see, mida ta tundis esimestel tundidel, mil ta laagri serval pajupõõsa küljes rippus, külm [[palavik]], mis paari kiire löögiga ta ihu ja hinge vapustas. Kolmeminutiline hoog, kuid sellist liiki, mis juuksed halliks muudab. Tookord oli ta vangirüüs, sireenid huilgasid, nüüd oli veel hirmsam. Surm oli talle niisama ligi, aga mitte selja taga, vaid igal pool. Surm oli vältimatu, Georg tundis teda füüsiliselt, nagu oleks surm ise midagi elavat — niisugune, nagu teda kujutatakse vanadel piltidel —, olevus, kes võib-olla küürutab astripeenra või lapsevankri taga ja võib sealt välja tulla ja teda puudutada. (lk 179)
* Ajal enne vangistust, elus enne surma, oli olnud inimesi, kellele võis kaljukindlalt tugineda. Franz oli nende hulgas, aga Franz on kaugel eemal, arvas Georg. Georgi mõtted peatusid veel hetke Franzil. See oli pillamine, kui arvestada minuteid, mis tal järelemõtlemiseks oli jäänud. Kuid see iseendast oli juba lohutus, kui võisid öelda, et ikkagi kusagil on niisugune inimene, millist sa praegu vajaksid. Kui selline on olemas, on Georgi üksindus vaid juhus. Jah, Franz oli olnud see õige. Teised aga? Ta kaalus neid kõiki, üht teise järel. [[Kaalumine]] oli imestamapanevalt lihtne; rabavalt kiiresti toimus esimene eraldamine, nagu oleks hädaoht, milles ta praegu viibis, teatud liiki keemiline vahend, mis avastas eksimatult iga aine salapärases koostises, millest inimene on tehtud. Ta <!--//-->peast käis läbi paar tosinat inimest, kes praegu arvatavasti tegid oma tööd või sõid
* "Sa heidad magama, võtad palderjani, paned riivi ette, mõistad, ema," ütles noorem poeg agaralt.
:"See oleks kõige õigem," ütles vanuselt teine poeg. Ta oli jämedatoimeline inimene, kes tundus vanemana, kui ta tegelikult oli. Tema suur pea oli pügatud; alles hiljuti oli jootmisel väljapaiskunud leek tal kulmud ja ripsmed ära kõrvetanud, miile tõttu nägu näis tuimana. Ta oli olnud ilus noormees nagu kõik Heisleri pojad. Nüüd oli ta tüüpiline SA-mees, temas oli kõik kalgistunud, metsistunud. Noorim aga, Heini, oli niisugune, nagu Röder teda kirjeldas. Tema kasv, pea kuju, juuksed, hambad kõik oli just nii, nagu oleksid vanemad ta rassiõpetuse käsiraa<!--//-->matu järgi loonud. (lk 205-206)
* Ema mõtles: "Armas jumal, sa pead Georgi aitama. Kui sa olemas oled, siis aita teda. Kui sind pole..." Ta pöördus kõrvale ebakindlast abistajast ja paiskas oma [[palve]] kõiksusse, kogu ellu, niipalju kui ta seda tundis, ja ka tundmatutele, tumedatele aladele, mida ta ei tundnud, aga kus arvatavasti on ka inimesi, kes tema poega aidata võivad. Ehk on kusagil keegi, kes ta palvet kuuleb. (lk 208)
* [Koonduslaagri komandant vangidele:] "Kuues põgenik on leitud," teatas Fahrenberg. "August Aldinger. Surnud, nagu näete! Oma surmas on ta ise süüdi. Seitsmendat ei tarvitse me kaua oodata, ta on juba teel siia. Natsionaalsotsialistlik riik jälitab halastamatult igaüht, kes on eksinud
* Zillich ei märganud vaikust, mis teda ümbritses. Peagi jõudis ta kolmanda klaasini. [[Veri]] hakkas juba kõrvus kohisema. Kuid ta pettus ka nüüd lootuses leida kergendust. Vastupidi, tume hirm, mis teda juba varem üleni täitis, kasvas veelgi. Zillich oli valmis uluma. Seda hirmu tundis ta juba maast madalast. See oli kihutanud teda kõige hirmsamatele ja näiliselt kõige kaelamurdvamatele tegudele. Kuid kui loomalikult see hirm ka poleks avaldunud, oli see siiski kõige tavalisem inimlik hirm. Zillichi sünnipärane mõistus ja tema hiigeljõud olid juba noorest east alla surutud, sööti jäetud, vallandamata ja kasutamata.
:Sõjas oli Zillich leidnud vahendi, mis mõjus kergendavalt. Verd nähes ta nimelt ei muutunud metsikuks, nagu öeldakse mõrtsukate kohta. See oleks olnud omalaadi [[joobumus]], mida võib veel ravida, kas või mõne teistsuguse joobumuse abil. Verd nähes Zillich rahunes. Ta muutus nii rahulikuks, nagu voolaks tema enda veri surmavast haavast, mille ta ise endale on [[aadrilaskmine|aadrilaskmisel]] löönud. Zillich rahunes verd vaadates ja läks ning magas öösel rahulikult. (lk 276)
* Fritz nihutas enese küliti istuma, et paremini ärasõitu jälgida. Zillichi nägu ja pilk, mille mõlemad mehed omavahel vahetasid, ajasid talle hirmu peale. Teda haaras [[külmavärin]]. Tema noores südames tärkas midagi, mis võis olla kas hoiatus või kahtlus, midagi, millest mõned väidavad, et see on inimesele kaasa sündinud, teised - et see pole kaasa sündinud, vaid tekib järk-järgult, kolmandad - et midagi sellist pole olemaski. Kuid tema südames see tärkas ja väreles seni, kuni kostis mootoripõrin. (lk 278)
* Fiedler tõusis kohe püsti ja lahkus. Enne minekut pani ta veel kord käe kergelt Röderi õlale. Paul istus veidi aega vaikselt ja liikumatult. Oma õlal tundis ta ikka veel Fiedleri käe kerget survet. Selline [[puudutus]] — sõnatu [[lugupidamine|lugupidamise]] ja vennaliku
* "Lõpuks ometi," mõtles Fiedleri naine, kui ta trepilt mehe samme kuulis. Kuigi talle polnud midagi nii ebameeldivat kui [[ootamine]], oli ta liiga uhke, et teiste juurde kööki minna. Varematel aastatel olid nad kõik koos õhtust söönud, kuid mõningate arusaamatuste järel oldi jõutud otsusele, et on parem, kui [[noorpaar]] veedab õhtud isekeskis. Õieti polnudki Fiedlerid enam mingi noorpaar. Nad olid juba rohkem kui kuus aastat abielus. Kuid Fiedlerite käsi käis samuti kui paljudel teistelgi inimestel pärast Kolmanda Riigi algust. Mitte üksnes, et välised olukorrad ja suhted tundusid ebaselgetena ja ainult pooleldi reaalsetena, vaid neil oli kadunud ka igasugune [[ajatunnetus]]. Neile tundus, et iga hetk võib toimuda [[muudatus]], ja nad imestasid väga, kui märkasid, et aasta on jällegi möödunud. (lk 290)
* "Ma lähen alla," mõtles Georg oma toas. "Mida ma siit ülalt õige lootsin leida? Milleks olen ma üksi? Milleks mul on vaja end piinata lukustatud ukse taga selles sinikollases [[punker|punkris]], mille põrand on kaetud käsitsi kootud vaipadega, punkris, kus on nikkelveekraanid ja [[peegel]], <!--//-->mis niisama halastamatult kui
* [Gerda:] "Ja veel midagi. Meil kodus ei olnudki midagi niisugust, mida keegi iganes oleks tohtinud [[muutumatus|muuta]]. Meie <!--//-->kodused olid uhked, et kõik jääb nõnda, nagu oli. Ja siis tulid sina! Sina olid see, kes mulle äkki seletas, et isegi
* Georgile meenusid inimesed, kes Pauliga võrreldes olid olnud hiiglase jõuga, kes olid olnud osavad ja suurte
* See oli olnud ilusaim aeg ta elus. Kuid
* Headele
* Talle meenus Melzeri lugu, keda üldiselt oli peetud tubliks poisiks. Kolm päeva oli ta olnud täiesti tumm, neljandal aga, kui tema piinajad vedasid teda ringi suures trükikojas, kus ta töötas, oli ta neile näidanud kõiki, kellest ta teadis või ka ainult arvas, et need on kahtlased. Mida nad olid ometi Melzeriga teinud? Millise mürgi läbi, milliste
* Lieseli mõtted takerdusid. Isegi
* Kui inimene on mõistetud ootamisele, tõelisele ootamisele, millest ei ole teada, kas see lõpeb elu või surmaga ja kui kaua see kestab, kas mõni tund või mõni päev, siis hakkab ta kasutama aja vastu kõige kummalisemaid
* "Issand jumal!" sõnas Liesel.
:[Paul:] "Issandal pole sellega midagi tegemist, ehk olgu siis niipalju, kui tal iga asjaga tegemist on.
* Franzile meenus, et tüdruk oli varsti abiellunud pikakasvulise, heledajuukselise raudteelasega, kes oli Põhja-Saksamaalt pärit ja kelle nimi oli Herbert. Franz ei olnud hiljem enam iialgi Herbertile mõelnud, nii nagu ei mõelda sellest, mis on kuhugi jäljetult kadunud. Nüüd aga küsis ta: "Kus Herbert on?" ja kahetses kohe oma küsimust.
:"Kus ta peaks olema?" osatas naine. "Seal!" Seda öeldes näitas ta näpuga maha, õigemini maa alla. Aia pruunikas muld oli kaetud
* Vaikides sammusid nad ligi tund aega ülesmäge. Laps <!--//-->ei seganud neid, vaid jooksis ees, soovides järjest kõrgemale tõusta. Ta pääses ju nii harva Höchstist välja. Sageli jäi ta hetkeks peatuma ja vaatas alla, et näha, kui kaugele laiub maa ja ühes sellega ka taevas.
:"Kui saaks tõusta õige kõrgele," mõtles laps, "siis näeks külade ja põldude asemel midagi hoopis muud, seda kohta, kus lõpeb maa ja kust tulevad pilved ning koos kollase pärastlõunase valgusega ka tuul." (lk 324-325)
* Vali [[vihm]] peksis vastu nägu. Tee kõrval polnud enam üldse maju. Viltu langevad vihmavöödid varjasid vaate üle jõe asetsevale linnale. See oli nagu mingi ebamaine linn piiritult kurva taeva taustal, linn, mida võib näha ainult unes ja mis ei kesta isegi nii kaua, et ta suudaks täita tervet unenägu. See siin aga oli kestnud juba kaks tuhat aastat. (lk 335)
* Kümme minutit hiljem lamasime kõik juba naridel. Ahjus kustus viimne säde. Aimasime, missugused ööd meid ees ootavad. Sügisene niiske [[jahedus]] tungis läbi teki, läbi särgi, läbi naha. Teadsime, kui kohutavalt võivad välised jõud inimest vaevata ja et nad võivad tungida inimesele peaaegu üdini, kuid teadsime ka seda, et inimeses on siiski midagi, milleni nad ei küüni ja millele nad ei suuda midagi teha. (lk 336)
{{JÄRJESTA:Seghers, Anna}}
|