Anna Seghers: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid
Resümee puudub
46. rida:
:"See oleks kõige õigem," ütles vanuselt teine poeg. Ta oli jämedatoimeline inimene, kes tundus vanemana, kui ta tegelikult oli. Tema suur pea oli pügatud; alles hiljuti oli jootmisel väljapaiskunud leek tal kulmud ja ripsmed ära kõrvetanud, miile tõttu nägu näis tuimana. Ta oli olnud ilus noormees nagu kõik Heisleri pojad. Nüüd oli ta tüüpiline SA-mees, temas oli kõik kalgistunud, metsistunud. Noorim aga, Heini, oli niisugune, nagu Röder teda kirjeldas. Tema kasv, pea kuju, juuksed, hambad kõik oli just nii, nagu oleksid vanemad ta rassiõpetuse käsiraa<!--//-->matu järgi loonud. (lk 205-206)
* Ema mõtles: "Armas jumal, sa pead Georgi aitama. Kui sa olemas oled, siis aita teda. Kui sind pole..." Ta pöördus kõrvale ebakindlast abistajast ja paiskas oma [[palve]] kõiksusse, kogu ellu, niipalju kui ta seda tundis, ja ka tundmatutele, tumedatele aladele, mida ta ei tundnud, aga kus arvatavasti on ka inimesi, kes tema poega aidata võivad. Ehk on kusagil keegi, kes ta palvet kuuleb. (lk 208)
* [Koonduslaagri komandant vangidele:] "Kuues põgenik on leitud," teatas Fahrenberg. "August Aldinger. Surnud, nagu näete! Oma surmas on ta ise süüdi. Seitsmendat ei tarvitse me kaua oodata, ta on juba teel siia. [[Natsi-Saksamaa|Natsionaalsotsialistlik riik]] jälitab halastamatult igaüht, kes on eksinud [[rahvusterviklus]]e vastu, [[kaitse]]b seda, mis on kaitsmise väärt, [[karistamine|karistab]], mis on karistamise väärt, hävitab, mis on [[hävitamine|hävitamise]] väärt. Meie maal ei leidu enam pelgupaika[[pelgupaik]]a põgenevatele [[kurjategija]]tele. Meie rahvas on terve. Haiged tõukab ta endast ära, hullud lööb maha. Ei ole viit päevagi möödas põgenemise algusest, ja ennäe - ajage silmad pärani ja pidage meeles, mis te näete." (lk 235)
* Zillich ei märganud vaikust, mis teda ümbritses. Peagi jõudis ta kolmanda klaasini. [[Veri]] hakkas juba kõrvus kohisema. Kuid ta pettus ka nüüd lootuses leida kergendust. Vastupidi, tume hirm, mis teda juba varem üleni täitis, kasvas veelgi. Zillich oli valmis uluma. Seda hirmu tundis ta juba maast madalast. See oli kihutanud teda kõige hirmsamatele ja näiliselt kõige kaelamurdvamatele tegudele. Kuid kui loomalikult see hirm ka poleks avaldunud, oli see siiski kõige tavalisem inimlik hirm. Zillichi sünnipärane mõistus ja tema hiigeljõud olid juba noorest east alla surutud, sööti jäetud, vallandamata ja kasutamata.
:Sõjas oli Zillich leidnud vahendi, mis mõjus kergendavalt. Verd nähes ta nimelt ei muutunud metsikuks, nagu öeldakse mõrtsukate kohta. See oleks olnud omalaadi [[joobumus]], mida võib veel ravida, kas või mõne teistsuguse joobumuse abil. Verd nähes Zillich rahunes. Ta muutus nii rahulikuks, nagu voolaks tema enda veri surmavast haavast, mille ta ise endale on [[aadrilaskmine|aadrilaskmisel]] löönud. Zillich rahunes verd vaadates ja läks ning magas öösel rahulikult. (lk 276)