Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
61. rida:
* Pere suurust piirata soovivad vanemad võisid kasutada loomasooltest valmistatud kondoome (sool õmmeldi ühest otsast kinni, seoti paelaga oma kohale ja pesti pärast kasutamist puhtaks), kuid seda meetodit seostati prostitutsiooniga ja peeti pigem kaitsevahendiks suguhaiguste vastu. Kõige tavalisemaks pereplaneerimise vahendiks oli seksist teatud aegadel või suisa täielikult hoidumine. Thomas Papillon, üks Knightide pere sugulane, sai oma neljateistkümnenda lapse sünni järel kirja kasuliku nõuandega. "Annan sulle nüüd nõu,” teatati kirjas, "et sa jätaksid end ilma edasisest järglaste saamise kohustusest. Olete mõlemad teinud seda hästi ja piisavalt." (lk 122)
* Jane’i väide, et tema raamatud olid ta lapsed, kujutab muidugi ülimat klišeed lastetust naiskirjanikust, kuid peame mõistma, et tal ei olnud oma saavutuste esitlemiseks teist valikut. Tol ajal ei olnud naiste jaoks olemas midagi muud, mille eest olnuks võimalik pälvida tunnustust. (lk 123-124)
* Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud ahjuroop puutus vastu õe kleiti, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli puuvillast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse tulekahju ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud naaber "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
* Jane’i kirjad paljastavad, et ta teadis väga hästi, et tema tööd majapidamise korraldajana hakatakse hindama ja on oht, et seda peetakse puudulikuks. "Härra Lyford [arst] käis eile siin," kirjutas ta, "ta saabus, kui olime istunud juba õhtusöögilauda, ja liitus meie elegantse kostiga. Ma ei tundnud raasugi piinlikkust, kui palusin tal lauda istuda, sest meil oli pakkuda hernesuppi, searibi ja pudingit." Alresfordi lähistel üles kasvanud Mary Russell Mitford kurtis aga kriitika üle, mis võis langeda osaks majapidamist juhtivatele naistele ootamatute külaliste saabumise puhul. Tema ema püüdis kodus "teha kõike, mis võimalik, konserveeritud liha ja omlettide ja väikeste kiiresti valmistatud roogadega".Vägagi tihti polnud nendest pingutustest aga kasu — "ei ühtegi šalotti biifsteegi juures, ei ühtegi
seent keedetud kana kõrval, ei mingit kala, ei austreid, ei jääd, ei ananasse". Kõik oli veel keerulisem, kui "õnnetu võõrustaja elas kaubalinnast viie miili kaugusel". (lk 130-131)
* Isegi kui Jane’i kaasaegsed lugejad ei märganud päriselus teenijaid üksikisikutena, olid nad kahtlemata teadlikud nende üldisest kohalolust. Jane’i romaanide perekonnad teadsid söögilaua taha istudes, et nende juttu kuulati pealt. "Watsonites” ütleb Elizabeth perekonna teenijale (järjekordsele) Nannyle teda ära saates, et nad serveerivad õega teineteisele ise toitu, kuna nad soovivad "jutuga kohe peale" hakata ja eelmisel Õhtul toimunud ballil toimunu üksipulgi läbi arutada. Georgiaanliku ajastu daamid olid harjunud sellega, et teenijad olid tunnistajaks ka nende kõige privaatsematele hetkedele, mil nad olid alasti või õnnetud. "Mõistuses ja tunnetes" põlvitas "pooleldi riides Marianne juba aknaalusel istmel, et varahommikul aovalguse toel ahastavat kirja kirjutada, olles tavatult üleval juba "enne, kui toatüdruk ... kaminas tule jõudis süüdata". (lk 133)
* Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilmsaatjata ringi liikuda. (lk 135)
* Jane’i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest jalutuskäigust ja päikese käes küürutamisest. Tema nõrkus tuletab meile meelde, et vaktsiinidele, modernsele hambaravile ja aspiriinile eelneval ajastul olid tugevus ja tervis õnnelikuks erandiks, mitte reegliks. Jane’i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli rauapuudusega, mis põhjustas nõrkust ja kahvatust ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut. (lk 136)
* Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks. Jane’i ema võttis arsti nõuandel enne magamaminekut "12 tilka oopiumitinktuuri. See pani ta kahtlemata magama, sest tinktuur koosnes kümneprotsendilisest oopiumilahusest, mis andis võtjale tugeva doosi morfiini, kodeiini ja teisi oopiumi alkaloide. "Ta tunneb end suhteliselt hästi," kirjeldas Jane ühel korral ema tervislikku seisundit. "Ta ise kirjutaks sulle, et teda "vaevab hetkel tugev nohutobi, kuid minul ei ole erilist kaastunnet külmetuste vastu." Proua Austenit tabasid haigused samamoodi, nagu "Uhkuse ja eelarvamuse" proua Bennetit, kes "pidas ... end närviliseks" iga kord, kui ta millegagi rahul ei olnud. (lk 138-139)
* Mürgine arseen oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu ravimite koostisosaks, näiteks kasutati seda Fowler’s Solutionis, 1786. aastal leiutatud populaarses toonikus. Arseen on kindlasti tugevatoimeline ja tänapäeval on farmakoloogid pöördunud taas selle poole lootuses kasutada seda leukeemia ravis. Sellegipoolest tuleb arseeni käsitlemisel olla väga ettevaatlik. Arseeni sisaldava tooniku või ravimi võtmine oleks võinud põhjustada täpselt samasuguseid sapirünnakuid, mida koges ka Jane. (lk 432)
* Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri katedraali kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)
* Ent just Jane Austeni romaanid - eriti võitlusvalmid Lizzy Bennet, Emma Woodhouse - avasid ukse 19. sajandi rohketele naistegelastele, kes ei kartnud sugugi oma arvamust avaldada. Mõned aastad pärast Charlotte Bronte "Jane Eyre’i" ilmumist kuulutas üks teine naiskirjanik, proua Oliphant, teose "naisõiguste deklaratsiooniks". Charlotte Bronte ei pruukinud Jane Austenit küll imetleda ning Jane Austen ei pruukinud kuulutada naisõigusi päris nii valjult ja selgelt, kui tegi seda Bronte, kuid Jane oli talle kahtlemata teerajajaks. (lk 435)
* Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise, Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy. (lk 436)