|
* Jane’i jaoks oli [[kodu]] alaliseks murekohaks. Millist ja kus asuvat elukohta saaks ta endale lubada? Kuidas leida vallalise [[tütar|tütre]] ja [[tädi]] rohkete koduste kohustuste kõrvalt aega [[kirjutamine|kirjutamiseks]]? Kus oma [[käsikiri|käsikirju]] turvaliselt hoida? Oma kodu paistis Janekile ilmselt alati kättesaamatu [[unistus]]ena. Ta oli loomingulise tööga suutnud küll kindlustada endale tillukese kapitalivaru, kuid isa [[surm]] sundis otsima ajutist peavarju üürikodudes või pendeldama [[sugulane|sugulaste]] vahel, kes kasutasid teda odava [[lapsehoidja]]na. (lk 9)
* Enamik tema teoste stseenidest[[stseen]]idest, kus inimesed [[rääkimine|räägivad]], alati räägivad, leiavad aset siseruumides, mõnes toas, alatihti on selleks [[elutuba]]. Kui Jane’i [[tegelased]] tahavad aga kõnelda teemadel, mis on tõeliselt tähtsad — oma tunnetest[[tunne]]test, tõest peavad nad minema välja. Nad põgenevad nende elusid piiravate elutubade lõugade vahelt. (lk 10)
* Kurb [[tõde]] on see, et ta oli lihtsalt üks paljudest oma ajastu sarnase ühiskondliku positsiooniga vanatüdrukutest[[vanatüdruk]]utest, kes pidid andma endast parima, et tunda end kodus ka ebatavalistes, kasinates või ebameeldivates paikades. Ja see ei kehtinud ainult vallaliste naiste kohta. (lk 10)
* Kuigi sageli arvatakse, et Jane’i elust puudusid´ armusuhted, on teada, et ta keeldus kindlasti vähemalt ühe [[kosilane|kosilase]] abieluettepanekust[[abieluettepanek]]ust, tema elu lähemalt uurides näeme kogunisti viit võimalikku partnerit. Usutavasti hoidus Jane teadlikult end abielukohustustega sidumast, kuna uskus, et [[abielu]], varad ja kindel kodu võisid kujutada vanglat[[vangla]]t. (lk 11)
* Jane pidi selle aja [kirjutamiseks] leidmiseks võitlema koduste kohustustega viisil, mis ei solvaks tema peret[[pere]]t ega nende arusaama sellest, mida vanatüdrukust tädi pidi tegema. See oli tema [[sõda]] — tüütu, [[igav]], igapäevane kodune [[võitlus]] selle üle, kes peaks tegema milliseid [[majapidamistööd|majapidamistöid]]. Niisuguseid lahinguid[[lahing]]uid löövad [[naised]] siiani, ka tänapäeval. (lk 12)
* Iga [[põlvkond]] saab endale sellise Jane Austeni, mida väärib. Teda uurinud viktoriaanid leidsid eest ״hea"hea väikese naise”naise", kes kirjutas oma raamatud[[raamat]]ud peaaegu poolkogemata ja ilma igasuguse vaevata — teda kutsuti isegi nimega ״kanoniseeritud"kanoniseeritud püha tädi Jane Steventonist-Chawtonist”Chawtonist". (lk 12)
* Jane’i elukulg, mis näib pealtnäha nii vaikne, paistab olevat täis suletud uksi[[uks]]i, radu, mis olid talle keelatud, valikuid[[valik]]uid, mida ta ei saanud teha. Tema suureks panuseks[[panus]]eks oli lükata mõnedki uksed natuke lahti — et meie, hilisemate põlvkondade esindajad, saaksime nende vahelt läbi pugeda. (lk 13)
* Steventoni [[küla]] asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud kutsarid[[kutsar]]id koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks [[tõld|tõllaga]] Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. ״Ma"Ma liigungi, sir, seal, kus saan!”" kostis kutsar. ״Rumal"Rumal mees,”" hõigati talle vastu, ״seda"seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!”" (lk 18)
* Kuigi Cassandra [Jane Austeni ema] lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt vaimulikest[[vaimulik]]est, hiilisid tema [[sugupuu]] kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja varandused[[varandus]]ed, mille hulka kuulus ka Warwickshire’is asuv Stoneleigh Abbey. (lk 20)
* Teravmeelsust[[Teravmeelsus]]t peeti naisterahva juures [[viga|puuduseks]]. Cassandra Leigh tundis siiski oma ״vilka"vilka teravmeelsuse”teravmeelsuse" üle uhkust[[uhkus]]t. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida [[sõna|sõnu]], [[nali|nalju]] ja kiireid vastuseid[[vastus]]eid, ning Jane’i isa oli erakordne 18. sajandi [[härrasmees]], kes oskas seda hinnata täpselt sama kõrgelt kui ta naine. (lk 21)
* Austenite hulgas olid nõbudevahelised[[nõbu]]devahelised abielud sagedased — vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate õdedega[[õde]]dega. Sobilike kaasade valik "õigel”õigel" sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu intsestne[[intsest]]ne. (lk 23)
* Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi frantsiisi[[frantsiis]]i kinkimine: siin on sulle [[kogudus]], kogu oma koguduse liikmetelt sellist kümnist[[kümnis]]t nagu suudad ja asu tegutsema. (lk 24)
* Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii [[Prantsuse revolutsioon]], [[tööstusrevolutsioon]] kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad Jane’i teostes aset kulisside[[kuliss]]ide taga. Suursündmuste kirjeldamise asemel näitab Jane meile nende varjatud mõju üksikisikute südametele[[süda]]metele, mõistusele[[mõistus]]ele ja igapäevaelule. (lk 25)
* Jane näitas oma romaanides[[romaan]]ides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele ״kohendada"kohendada oma kodukotust”kodukotust". Aadlikud[[Aadlik]]ud renoveerisid oma maamõisu ja parke[[park]]e, vaimulikud kiriklaid[[kirikla]]id. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et ״mõistagi"mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik”võimalik". (lk 27)
* Meie arusaam kodu ja [[töökoht|töökoha]] eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud 18. sajandi maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse maja [[koristamine]] ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine, [[toiduvalmistamine]], koristamine - kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised. (lk 29-30)
* Ta [Cassandra Austen] oli tubli kartulikasvataja, kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire’is ikka veel võõrastati. Kartulid[[Kartul]]id võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. "Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias,”" öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: ״Ei"Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada.”" (lk 31)
* [[Pesupesemine|Pesu pesti]] kord nädalas[[nädal]]as ning selleks palgati eraldi teenijad[[teenija]]d, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. ("Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla,”" kirjutas Jane, "kuid kes teab?") (lk 32)
* Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud [[kaerahelbed]], [[vürts]], pool pinti õlut[[õlu]]t ja klaasitäis džinni[[džinn]]i. (lk 35)
* Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane’i elu esimeste nädalate jooksul koos voodis[[voodi]]s lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks
jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane’i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest. (lk 37)
* "Steventoni põhiline ilu," väidab Jane’i vennapoeg ja esimesi biograafe[[biograaf]]e, "peitus selle hekkides[[hekk]]ides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka ... selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid nurmenukke[[nurmenukk]]e, [[ülane|ülaseid]] ja metsikuid hüatsinte[[hüatsint]]e.”" Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada — "kirikurada” — kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane’ile sai tuttavaks sealne [[jugapuu]], mis on arvatavasti 900-aastane, ning kiriku[[kirik]]u tohutusuur [[võti]]. (lk 38)
* Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane’i romaanides ning tegu oli Jane’ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. (lk 42)
* Austenid "ei olnud rikkad", kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel. Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks — kes püüdlesid peenema seltskonna elustiili[[elustiil]]i poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt [[raha]] selle eest maksmiseks. (lk 44)
* Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure sissetuleku[[sissetulek]]u annab Jane romaanis "Mõistus ja tunded" neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate tallile[[tall]]ile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik tõld, kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda. (lk 45-46)
* Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus [[voorus]] ja [[hierarhia]] olid asunud vastakatele positsioonidele. (lk 50)
* Oxfordis[[Oxford]]is õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja ''The Loiterer'' peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) satiiriga[[satiir]]iga. „Kõigist"Kõigist keemilistest segudest,”" kirjutas ta toimetajana, „on"on kõige ohtlikum [[tint]]. Inimene, kes on pistnud oma sõrmed[[sõrm]]ed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust.“" (lk 51)
* Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud Kariibi mere saarte orjaistandustes, India turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)
* Tänapäeva ajaloolased on tõstnud õigustatult häält Austenite pere otsuse vastu vaikida maha George’i, kodust minema saadetud defektse lapse olemasolu. Haigus oli nagu häbimärk, nii et George jäeti perekonna varasematest kroonikatest täiesti välja, nagu ka võimalike tülide kirjeldused või tädi Jane’i armulood. (lk 57-58)
| 