Vikitsitaadid

Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
33. rida:
* Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus [[voorus]] ja [[hierarhia]] olid asunud vastakatele positsioonidele. (lk 50)
* [[Oxford]]is õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja ''The Loiterer'' peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) [[satiir]]iga. "Kõigist keemilistest segudest," kirjutas ta toimetajana, "on kõige ohtlikum [[tint]]. Inimene, kes on pistnud oma [[sõrm]]ed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust." (lk 51)
* Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud [[Kariibi meri|Kariibi mere]] saarte orjaistandustes, [[India]] turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)
* Tänapäeva [[ajaloolased]] on tõstnud õigustatult häält Austenite pere otsuse vastu vaikida maha George’i, kodust minema saadetud defektse lapse[[laps]]e olemasolu. [[Haigus]] oli nagu [[häbimärk]], nii et George jäeti perekonna varasematest kroonikatest[[kroonika]]test täiesti välja, nagu ka võimalike tülide[[tüli]]de kirjeldused või tädi Jane’i [[armulugu|armulood]]. (lk 57-58)
* [[Valgustusajastu]] saabudes olid arstid[[arst]]id hakanud nägema erinevates haigustes, sealhulgas ka epilepsias[[epilepsia]]s, pigem füüsilisi häireid, mitte enam jumaliku viha väljendust. 1746. aastal ilmunud raamatus "Cases of Epilepsy" kirjutas arst John Andree, et hoolimata vanadest arvamustest[[arvamus]]test, et epilepsiat põhjustasid "jumalad, kuradid, nõidused[[nõidus]]ed ja teised üleloomulikud tegurid", oli selles tegelikkuses süüdi "lokaalne häire ajus[[aju]]s ja selle ümbruses". (lk 58-59)
* Muidugi ei peaks inimesed abielluma armastusest[[armastus]]est, kirjutas Jane’i vend James küüniliselt, sest siis "ei oleks selliseid asju nagu abielulahutused[[abielulahutus]]ed ja see oleks advokaatide[[advokaat]]ide jaoks kohutavalt kurb". (lk 60)
* Mary [kolmas preili Bennet "Uhkuses ja eelarvamuses"] nuhtlemine [[muusika]] ja lugemisega tegelemise eest võib näida meile kohutavalt ebaõiglasena, sest ta soovis vaid, et tal oleks hea välimuse[[välimus]]e asemel maailmale midagigi pakkuda. Tänapäeval on meil kerge jätta kahe silma vahele Jane'i tõelist mõtet: Mary annetel[[anne]]tel puudus [[hing]]. (lk 64)
* Tegelikkuses ei olnud James Austen aga suur romaanide austaja. Tõele au andes esines ta romaanide ''vastaste'' tiraadidega isegi siis, kui ilmusid tema õe romaanid. Tema peenutsev suhtumine ei olnud tavatu — romaanižanr oli veel noor, alles paari kümnendi eest alguse saanud kunstivorm. Paljud georgiaanlikud lugejad suhtusid proosakirjandusse põlgusega[[põlgus]]ega, pidades seda tühiseks ja naiselikuks, ehk isegi väärikust[[väärikus]]t riivavaks ja ohtlikuks. Arvati, et on ohutum, kui tüdrukud loeksid vaid „vagasid"vagasid teoseid ja kokaraamatuid”[[kokaraamat]]uid". (lk 65)
* "Mulle ei oleks ükski naine meelepärasem vaid seetõttu et ta mõistab [[ladina keel|ladina]] või [[kreeka keeltkeel]]t," kirjutas keegi vaimulik laitvalt ühe noore tüdruku kohta, kellel lubati klassikalisi keeli õppida. [[Põhjendus]] oli sama, mis alati. "Ma ei tea, millega see küll lõpeb," nurises vaimulik, "aga see ei ole kindlasti sobiv viis hea abielu sõlmimiseks". (lk 68)
* Jane ja Cassandra õppisid niisiis kodus peamiselt seda, kuidas olla mõistlikud ja täita [[ühiskond|ühiskonna]] ootusi. Neile ei õpetatud, kuidas elul sarvist haarata ja sellesse sukelduda, vaid kuidas olla nutikad, kuidas [[ellujäämine|jääda ellu]]. Tegu oli nendesamade tooride[[toorid]]e väärtustega, mis ei võimaldanud neil minna maailma ja endale elatist teenida, vaid pöörasid nende elu sissepoole, kodu poole. (lk 70)
* Oxford oli tüdrukute saatmiseks hea koht, sest James Austen oli samuti seal ja sai oma õdedel silma peal hoida ja neile linna näidata. Ent kas selline linnaskäik oli edukas? Oxford hõlmas "palju süngeid kabeleid, tolmuseid raamatukogusid ja õliseid saale," kirjutas üks anonüümne Jamesi õpilasajakirja kaastööline, keegi satiiriline tüdruk, kes narris meessoost tudengite ülespuhutud ja tõsiseid muresid. "Olen kindel, et ei soovi sinna enam kunagi minna." Näib tõenäoline, et see oli esimene kord, mil Jamesi väikese õe Jane’i töö trükis ilmus. (lk 73)
* Üks Jane’i tulevane vennanaine õppis Londonis[[London]]is palju peenemas koolis, „preilide"preilide Etonis”Etonis" Queen Square’i ääres. Selles õppeasutuses oli ühes tagumises ruumis vana tõld, et noored preilid saaksid harjutada sellesse elegantselt sisenemist ja sellest väljumist. Meil ei ole ühtegi tõendit, et Abbey koolis oleks midagi niisugust olnud — tõele au andes arvasid paljud, et vaja ei läinud ka tantsuõpetajat[[tantsuõpetaja]]t, kes ütles tüdrukutele ainult, et nad „oma"oma rinna ette lükkaksid“lükkaksid" ja muutuksid "väga ilusaks nukuks". (lk 75)
* Proua Latournelle, kes lähenes viiekümnendatele eluaastatele, oli olnud varasemalt Esther või Sarah Hackett või Hackitt. Ta oli tulnud kooli [[prantsuse keelekeel]]e õpetajaks, kuigi väidetavalt "ei suutnud prantsuse keeles lausuda ühtegi sõna". Ta vahetas uude ametisse astudes nime (temast sai oletatavasti üpris kehv prantsuse keele õpetaja) sest "tööandjad leidsid, et teda oleks õpilastele parem tutvustada eksootilise nime all". Välimuse poolest oli ta eatu: "tema valge musliinist[[musliin]]ist [[taskurätt]] oli kinnitatud alati sama hulga nõeltega, tema musliinist põlle[[põll]]e kuju oli alati ühesugune”. Ta jätkas 1780. aastate [[kätised|kätiste]] ja rüüside kandmist ka tulevastel kümnenditel ja oli „tüse"tüse naine... aga väga nobe, kuigi tal oli [[puujalg]]. Ent ta ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle eelkäija kaotas". (lk 75-76)
* [[Seitsmeaastane sõda]], mida kutsuti sageli esimeseks maailmasõjaks, kuna see mõjutas nii suurt osa maakerast, oli läbi ning meresid valitses [[Inglismaa]] merevägi. Kaupmehed importisid Idast [[tee (jook)|teed]], oopiumi[[oopium]]i, tapeete[[tapeet]]e, [[päevavari|päevavarje]], portselani[[portselan]]i, musliini, vürtse ja bambusest[[bambus]]est mööblit. Türkiissinine, õrnroosa ja sätendavad kollased olid tulevased ja vägagi oodatud moetoonid. (lk 79)
* Mitte miski ei tõesta küll, et Phila tööandja Hester Cole poleks olnud lugupeetud daam, kuid Covent Gardenis, mis asus Londoni punaste laternate piirkonnas, olid kübarategijate poed sageli vaid fassaadiks teistsugusele ärile. 1748. aastal ilmunud loos pealkirjaga "Fanny Hill, or Memoirs of a Woman of Pleasure" satub kangelanna ühe teise proua Cole’i, "diskreetse olemisega keskealise naise” küüsi. Proua Cole’i väljamõeldud poes "istus kolm noort naist, kõik ülima tagasihoidlikkusega ametis kübarate[[kübar]]ate valmistamisega”. Ent õhtu saabudes "tehti lõpp näitemängule poest”poest" ja "võltsi tagasihoidlikkuse mask eemaldati täielikult”täielikult". (lk 80)
* Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et [[prantslased]] riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike [[nukk]], mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida Pariisis[[Pariis]]is kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda. (lk 84)
* Üks range Šoti metodisti[[metodist]]i vaimulik väitis, et kui tema [[tütar]] peaks isegi [[teater|teatrit]] külastama, rääkimata näitlemisest, siis ... leinaks ta päeva, mil minust sai isa — tütre hing on rikutud ja seda tähendabki oma olemuselt prostitutsioon”[[prostitutsioon]]". (lk 88)
* Vanuse kerkimine kahekohaliste arvudeni tähendas, et Jane hakkas kandma oma esimest korsetti[[korsett]]i - märk sellest, et tütarlaps oli jõudnud noorukiikka. Üks teine väike tüdruk meenutas, kuidas ta oli seisnud aknaorvas, kui temalt esimese korseti jaoks mõõtusid võeti, kusjuures korsetil ״pidid"pidid minu noorust arvesse võttes olema vaid pooled korsetiluud ... sellest hoolimata meenutas selle kandmine esimesel päeval peaaegu purgatooriumi”[[purgatoorium]]i". (lk 90)
* Jane'ile asusid lähedal - kuigi geograafiliselt kaugemal - ka kaks teist romaanikirjanikku, mõlemad tema sugulased. Proua Austeni nõbu Cassandra Cooke avaldas 1799. aastal ajaloolise romaani ning veidi kaugemat Leigh'de suguvõsa liiget Cassandrat, leedi Hawke'i, "ei nähtud kunagi ilma suleta; ta ei suuda kuidagi kirjutamata olla”olla". Ühe tema romaani kohta öeldi, et see oli "puhas, puhas, puhas armastus”armastus". See ei köitnud teravaid Austeneid. (lk 94)
* Jutustuses "Ilus Cassandra”Cassandra" ei ole armastuse ootuspäraseks sihiks mitte kütkestav noormees, vaid hoopis imeline kübar. Jane vestab oma lugu rohketes "peatükkides", mis on kõik umbes säutsu[[säuts]]u pikkused, luues täiesti uudse vormi, kus ei ole mitte ühtki liigset sõna. "Kui Cassandra oli saanud kuueteistkümneaastaseks," algab lugu, "oli ta armas ja lahke ja armunud elegantsesse kübarasse." Tema kübarategijast ema oli selle valmistanud ühe krahvinna
tellimusel, kuid Cassandra "pani selle pähe ja kõndis ema poest välja õnne otsima". Milline erakordne algus. (lk 97)
* Jane’i isa täiendas tütre varaste teoste kolmandat köidet oma arvamustega, mis tabasid täpselt märki. See oli "väljamõeldiste valing",” kirjutas ta, "mille autoriks väga noor preili ning mis koosneb täiesti uues stiilis[[stiil]]is kirjutatud lugudest”lugudest". "Täiesti uus stiil" oli Jane’i suurimaks andeks. Kuid see oli ka suurimaks takistuseks tema romaanide ilmumise teel. (lk 98)
* 1789. aastal tervitasid paljud inglased rõõmuga uudiseid Bastille’[[Bastille]]’ vallutamisest ja Prantsuse absoluutsele monarhiale[[monarhia]]le lõpu tegemisest. "Milline suursündmus on küll see, mis maailmas eales sündinud!”" ahhetas Charles James Fox. Ent kõigest aastaga asendus rõõm kahtlustega[[kahtlus]]tega, kui toimunu tagajärjed ilmsemaks muutusid. Edmund Burke küsis [[parlament|parlamendi]] alamkojas, kuidas meeldiks Inglismaa härrasmeestele see, kui nende endi ״mõisad"mõisad laiali lammutataks ja rüüstataks, kui neid ennast rünnataks, solvataks ja hävitataks, kui nende tiitlit tõendavad dokumendid välja toodaks ja nende silme all tuhaks põletataks ning nad ise aetaks otsima varjupaika kõikidest Euroopa riikidest"? Luuletaja Anna Seward kirjutas pärast arusaamisele jõudmist, et tema varasem revolutsiooni pooldav entusiasm oli olnud vale: "Oh, oleks vaid prantslastel olnud taipu mõista, millal peatuda." (lk 100)
* Ühest küljest on Jane’i romaanid justkui lugejaid tormlevate muutuste[[muutus]]te eest varjavaks kaitsevalliks. Teisalt tegelevad need palju tähtsama küsimusega kui see, kes võidab Napoleoni sõjad. Tema romaanid on keskendunud sellele, kuidas elada hästi sõdadele järgnevas rahus, sest just selle nimel neid lahinguid ju peetigi.
* Üldine tegutsemiskihk oli nii suur, et sõjaväega liitusid isegi need, keda võis vaevu selleks sobivaks pidada, nende hulgas ka luuletaja [[Samuel Taylor Coleridge]]. Coleridge liitus 15. ratsarügemendiga valenime all, kuid peagi märgati, et ta varustus oli roostes ja tema ratsutamisoskused puudulikud. Kõigest kolme kuu pärast vabastati ta teenistusest, põhjuseks märgiti "hullumeelne". (lk 103)
* Cassandral ja Jane’il oli [[menstruatsioon]] alanud tõenäoliselt umbes viieteistkümneaastaselt, hiljem kui tänapäeval tavaks, kuna georgiaanliku ajastu dieet ei olnud nii toitaineterikas. Georgiaanid ei pidanud kohaseks selliseid naisteprobleeme kirjalikult arutada, kuid nad pidid nendega kahtlemata tegelema. Üks arst soovitas kasutada menstruatsioonivalude leevendamiseks palderjani[[palderjan]]i või veelgi lihtsamalt "põit, mis täidetud kahe kolmandiku ulatuses kuuma veega ... hoida alakõhu vastas”vastas". (lk 108)▼
pärast vabastati ta teenistusest, põhjuseks märgiti „hullumeelne”. (lk 103)
▲* Cassandral ja Jane’il oli menstruatsioon alanud tõenäoliselt umbes viieteistkümneaastaselt, hiljem kui tänapäeval tavaks, kuna georgiaanliku ajastu dieet ei olnud nii toitaineterikas. Georgiaanid ei pidanud kohaseks selliseid naisteprobleeme kirjalikult arutada, kuid nad pidid nendega kahtlemata tegelema. Üks arst soovitas kasutada menstruatsioonivalude leevendamiseks palderjani või veelgi lihtsamalt "põit, mis täidetud kahe kolmandiku ulatuses kuuma veega ... hoida alakõhu vastas”. (lk 108)
* Inimesed olid muidugi ammu uskunud armastuse olulist tähtsust abielusuhetes, aga Cassandra eluajal toimus veel üks märgatav pööre: nii partnerite sotsiaalset kui kui rahalist seisukorda hakati pidama potentsiaalse paari kokkusobivusest vähem tähtsaks. (lk 109)
* Pere suurust piirata soovivad vanemad võisid kasutada loomasooltest valmistatud kondoome[[kondoom]]e (sool õmmeldi ühest otsast kinni, seoti paelaga oma kohale ja pesti pärast kasutamist puhtaks), kuid seda meetodit seostati prostitutsiooniga ja peeti pigem kaitsevahendiks suguhaiguste[[suguhaigus]]te vastu. Kõige tavalisemaks [[pereplaneerimine|pereplaneerimise]] vahendiks oli seksist[[seks]]ist teatud aegadel või suisa täielikult hoidumine. Thomas Papillon, üks Knightide pere sugulane, sai oma neljateistkümnenda lapse sünni järel kirja kasuliku [[nõuanne|nõuandega]]. "Annan sulle nüüd nõu,”" teatati kirjas, "et sa jätaksid end ilma edasisest järglaste saamise kohustusest. Olete mõlemad teinud seda hästi ja piisavalt." (lk 122)
* Jane’i väide, et tema raamatud olid ta lapsed, kujutab muidugi ülimat klišeed[[klišee]]d lastetust naiskirjanikust, kuid peame mõistma, et tal ei olnud oma saavutuste[[saavutus]]te esitlemiseks teist valikut. Tol ajal ei olnud naiste jaoks olemas midagi muud, mille eest olnuks võimalik pälvida tunnustust[[tunnustus]]t. (lk 123-124)
* Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud [[ahjuroop]] puutus vastu õe kleiti[[kleit]]i, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli puuvillast[[puuvill]]ast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse [[tulekahju]] ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud [[naaber]] "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
* Jane’i kirjad paljastavad, et ta teadis väga hästi, et tema tööd majapidamise korraldajana hakatakse hindama ja on oht, et seda peetakse puudulikuks. "Härra Lyford [arst] käis eile siin," kirjutas ta, "ta saabus, kui olime istunud juba õhtusöögilauda, ja liitus meie elegantse kostiga. Ma ei tundnud raasugi piinlikkust[[piinlikkus]]t, kui palusin tal lauda[[laud]]a istuda, sest meil oli pakkuda hernesuppi[[hernesupp]]i, searibi ja pudingit[[puding]]it." Alresfordi lähistel üles kasvanud Mary Russell Mitford kurtis aga [[kriitika]] üle, mis võis langeda osaks majapidamist juhtivatele naistele ootamatute [[külaline|külaliste]] saabumise puhul. Tema ema püüdis kodus "teha kõike, mis võimalik, konserveeritud [[liha]] ja omlettide[[omlett]]ide ja väikeste kiiresti valmistatud roogadega". Vägagi tihti polnud nendest pingutustest aga kasu — "ei ühtegi šalotti[[šalott]]i [[biifsteek|biifsteegi]] juures, ei ühtegi [[seen]]t keedetud [[kana]] kõrval, ei mingit [[kala]], ei [[auster|austreid]], ei [[jää]]d, ei [[ananass]]e". Kõik oli veel keerulisem, kui "õnnetu võõrustaja elas kaubalinnast viie miili kaugusel". (lk 130-131)
* Isegi kui Jane’i kaasaegsed lugejad ei märganud päriselus teenijaid üksikisikutena, olid nad kahtlemata teadlikud nende üldisest kohalolust. Jane’i romaanide perekonnad teadsid söögilaua taha istudes, et nende juttu kuulati pealt. "Watsonites”Watsonites" ütleb Elizabeth perekonna teenijale (järjekordsele) Nannyle teda ära saates, et nad serveerivad õega teineteisele ise toitu, kuna nad soovivad "jutuga kohe peale" hakata ja eelmisel Õhtulõhtul toimunud ballil[[ball]]il toimunu üksipulgi läbi arutada. Georgiaanliku ajastu daamid olid harjunud sellega, et teenijad olid tunnistajaks ka nende kõige privaatsematele hetkedele, mil nad olid [[alasti]] või õnnetud. "Mõistuses ja tunnetes" põlvitas "pooleldi riides Marianne juba aknaalusel istmel, et varahommikul aovalguse toel ahastavat kirja kirjutada, olles tavatult üleval juba "enne, kui toatüdruk ... kaminas[[kamin]]as tule jõudis süüdata". (lk 133)▼
seent keedetud kana kõrval, ei mingit kala, ei austreid, ei jääd, ei ananasse". Kõik oli veel keerulisem, kui "õnnetu võõrustaja elas kaubalinnast viie miili kaugusel". (lk 130-131)
* Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilmsaatjatailma saatjata ringi liikuda. (lk 135)▼
▲* Isegi kui Jane’i kaasaegsed lugejad ei märganud päriselus teenijaid üksikisikutena, olid nad kahtlemata teadlikud nende üldisest kohalolust. Jane’i romaanide perekonnad teadsid söögilaua taha istudes, et nende juttu kuulati pealt. "Watsonites” ütleb Elizabeth perekonna teenijale (järjekordsele) Nannyle teda ära saates, et nad serveerivad õega teineteisele ise toitu, kuna nad soovivad "jutuga kohe peale" hakata ja eelmisel Õhtul toimunud ballil toimunu üksipulgi läbi arutada. Georgiaanliku ajastu daamid olid harjunud sellega, et teenijad olid tunnistajaks ka nende kõige privaatsematele hetkedele, mil nad olid alasti või õnnetud. "Mõistuses ja tunnetes" põlvitas "pooleldi riides Marianne juba aknaalusel istmel, et varahommikul aovalguse toel ahastavat kirja kirjutada, olles tavatult üleval juba "enne, kui toatüdruk ... kaminas tule jõudis süüdata". (lk 133)
* Jane’i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest [[jalutuskäik|jalutuskäigust]] ja päikese käes küürutamisest. Tema nõrkus tuletab meile meelde, et vaktsiinidele[[vaktsiin]]idele, modernsele hambaravile[[hambaravi]]le ja aspiriinile[[aspiriin]]ile eelneval ajastul olid tugevus ja [[tervis]] õnnelikuks erandiks[[erand]]iks, mitte reegliks. Jane’i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli rauapuudusega[[rauapuudus]]ega, mis põhjustas nõrkust[[nõrkus]]t ja kahvatust[[kahvatus]]t ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut. (lk 136)▼
▲* Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilmsaatjata ringi liikuda. (lk 135)
* Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks. Jane’i ema võttis arsti nõuandel enne magamaminekut "12 tilka oopiumitinktuuri. See pani ta kahtlemata magama, sest tinktuur koosnes kümneprotsendilisest oopiumilahusest[[oopium]]ilahusest, mis andis võtjale tugeva doosi morfiini[[morfiin]]i, kodeiini ja teisi oopiumi alkaloide. "Ta tunneb end suhteliselt hästi," kirjeldas Jane ühel korral ema tervislikku seisundit. "Ta ise kirjutaks sulle, et teda "vaevab hetkel tugev nohutobinohutõbi, kuid minul ei ole erilist kaastunnet külmetuste[[külmetus]]te vastu." Proua Austenit tabasid haigused samamoodi, nagu "Uhkuse ja eelarvamuse" proua Bennetit, kes "pidas ... end närviliseks" iga kord, kui ta millegagi rahul ei olnud. (lk 138-139)▼
▲* Jane’i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest jalutuskäigust ja päikese käes küürutamisest. Tema nõrkus tuletab meile meelde, et vaktsiinidele, modernsele hambaravile ja aspiriinile eelneval ajastul olid tugevus ja tervis õnnelikuks erandiks, mitte reegliks. Jane’i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli rauapuudusega, mis põhjustas nõrkust ja kahvatust ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut. (lk 136)
* Mürgine [[arseen]] oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu ravimite[[ravim]]ite koostisosaks, näiteks kasutati seda Fowler’s Solutionis, 1786. aastal leiutatud populaarses toonikus[[toonik]]us. Arseen on kindlasti tugevatoimeline ja tänapäeval on farmakoloogid pöördunud taas selle poole lootuses kasutada seda [[leukeemia]] ravis. Sellegipoolest tuleb arseeni käsitlemisel olla väga ettevaatlik. Arseeni sisaldava tooniku või ravimi võtmine oleks võinud põhjustada täpselt samasuguseid sapirünnakuid, mida koges ka Jane. (lk 432)▼
▲* Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks. Jane’i ema võttis arsti nõuandel enne magamaminekut "12 tilka oopiumitinktuuri. See pani ta kahtlemata magama, sest tinktuur koosnes kümneprotsendilisest oopiumilahusest, mis andis võtjale tugeva doosi morfiini, kodeiini ja teisi oopiumi alkaloide. "Ta tunneb end suhteliselt hästi," kirjeldas Jane ühel korral ema tervislikku seisundit. "Ta ise kirjutaks sulle, et teda "vaevab hetkel tugev nohutobi, kuid minul ei ole erilist kaastunnet külmetuste vastu." Proua Austenit tabasid haigused samamoodi, nagu "Uhkuse ja eelarvamuse" proua Bennetit, kes "pidas ... end närviliseks" iga kord, kui ta millegagi rahul ei olnud. (lk 138-139)
* Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri katedraali[[katedraal]]i kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)▼
▲* Mürgine arseen oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu ravimite koostisosaks, näiteks kasutati seda Fowler’s Solutionis, 1786. aastal leiutatud populaarses toonikus. Arseen on kindlasti tugevatoimeline ja tänapäeval on farmakoloogid pöördunud taas selle poole lootuses kasutada seda leukeemia ravis. Sellegipoolest tuleb arseeni käsitlemisel olla väga ettevaatlik. Arseeni sisaldava tooniku või ravimi võtmine oleks võinud põhjustada täpselt samasuguseid sapirünnakuid, mida koges ka Jane. (lk 432)
▲* Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri katedraali kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)
* Ent just Jane Austeni romaanid - eriti võitlusvalmid Lizzy Bennet, Emma Woodhouse - avasid ukse 19. sajandi rohketele naistegelastele, kes ei kartnud sugugi oma arvamust avaldada. Mõned aastad pärast Charlotte Bronte "Jane Eyre’i" ilmumist kuulutas üks teine naiskirjanik, proua Oliphant, teose "naisõiguste deklaratsiooniks". Charlotte Bronte ei pruukinud Jane Austenit küll imetleda ning Jane Austen ei pruukinud kuulutada naisõigusi päris nii valjult ja selgelt, kui tegi seda Bronte, kuid Jane oli talle kahtlemata teerajajaks. (lk 435)
* Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise, Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy. (lk 436)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/wiki/Lucy_Worsley"