Jäätmed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
33. rida:
* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
==Luule==
| |||