Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
Tsitaadid väljaandest: Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2018.
*
* Enamik tema teoste [[stseen]]idest, kus inimesed [[rääkimine|räägivad]], alati räägivad, leiavad aset siseruumides, mõnes toas, alatihti on selleks [[elutuba]]. Kui
* Kurb [[tõde]] on see, et ta oli lihtsalt üks paljudest oma ajastu sarnase ühiskondliku positsiooniga [[vanatüdruk]]utest, kes pidid andma endast parima, et tunda end kodus ka ebatavalistes, kasinates või ebameeldivates paikades. Ja see ei kehtinud ainult vallaliste naiste kohta. (lk 10)
* Kuigi sageli arvatakse, et
* Jane pidi selle aja [kirjutamiseks] leidmiseks võitlema koduste kohustustega viisil, mis ei solvaks tema [[pere]]t ega nende arusaama sellest, mida vanatüdrukust tädi pidi tegema. See oli tema [[sõda]] — tüütu, [[igav]], igapäevane kodune [[võitlus]] selle üle, kes peaks tegema milliseid [[majapidamistööd|majapidamistöid]]. Niisuguseid [[lahing]]uid löövad [[naised]] siiani, ka tänapäeval. (lk 12)
* Iga [[põlvkond]] saab endale sellise Jane Austeni, mida väärib. Teda uurinud viktoriaanid leidsid eest "hea väikese naise", kes kirjutas oma [[raamat]]ud peaaegu poolkogemata ja ilma igasuguse vaevata — teda kutsuti isegi nimega "kanoniseeritud püha tädi Jane Steventonist-Chawtonist". (lk 12)
*
* Steventoni [[küla]] asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud [[kutsar]]id koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks [[tõld|tõllaga]] Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. "Ma liigungi, sir, seal, kus saan!" kostis kutsar. "Rumal mees," hõigati talle vastu, "seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!" (lk 18)
* Kuigi Cassandra [Jane Austeni ema] lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt [[vaimulik]]est, hiilisid tema [[sugupuu]] kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja [[varandus]]ed, mille hulka kuulus ka Warwickshire’is asuv Stoneleigh Abbey. (lk 20)
* [[Teravmeelsus]]t peeti naisterahva juures [[viga|puuduseks]]. Cassandra Leigh tundis siiski oma "vilka teravmeelsuse" üle [[uhkus]]t. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida [[sõna|sõnu]], [[nali|nalju]] ja kiireid [[vastus]]eid, ning
* Austenite hulgas olid [[nõbu]]devahelised abielud sagedased — vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate [[õde]]dega. Sobilike kaasade valik "õigel" sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu [[intsest]]ne. (lk 23)
* Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi [[frantsiis]]i kinkimine: siin on sulle [[kogudus]], kogu oma koguduse liikmetelt sellist [[kümnis]]t nagu suudad ja asu tegutsema. (lk 24)
* Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii [[Prantsuse revolutsioon]], [[tööstusrevolutsioon]] kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad
* Jane näitas oma [[romaan]]ides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele "kohendada oma kodukotust". [[Aadlik]]ud renoveerisid oma maamõisu ja [[park]]e, vaimulikud [[kirikla]]id. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et "mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik". (lk 27)
* Meie arusaam [[kodu]] ja [[töökoht|töökoha]] eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud [[18.
* Ta [Cassandra Austen] oli tubli [[kartulikasvatus|kartulikasvataja]], kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi
* [[Pesupesemine|Pesu pesti]] kord [[nädal]]as ning selleks palgati eraldi [[teenija]]d, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. ("Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla," kirjutas Jane, "kuid kes teab?") (lk 32)
* Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga [[puder|pudruga]]. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud [[kaerahelbed]], [[vürts]], pool pinti [[õlu]]t ja klaasitäis [[džinn]]i. (lk 35)
* Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende
* "Steventoni põhiline ilu," väidab
* Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli
* Austenid "ei olnud rikkad", kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel. Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks — kes püüdlesid peenema seltskonna [[elustiil]]i poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt [[raha]] selle eest maksmiseks. (lk 44)
* Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure [[sissetulek]]u annab Jane romaanis "Mõistus ja tunded" neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate [[tall]]ile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik [[tõld]], kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda. (lk 45-46)
* Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul
* [[Oxford]]is õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja ''The Loiterer'' peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) [[satiir]]iga. "Kõigist keemilistest segudest," kirjutas ta toimetajana, "on kõige ohtlikum [[tint]]. Inimene, kes on pistnud oma [[sõrm]]ed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust." (lk 51)
* Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud [[Kariibi meri|Kariibi mere]] saarte orjaistandustes, [[India]] turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)
* Tänapäeva [[ajaloolased]] on tõstnud õigustatult häält Austenite pere otsuse vastu vaikida maha George’i, kodust minema saadetud defektse [[laps]]e olemasolu. [[Haigus]] oli nagu [[häbimärk]], nii et George jäeti perekonna varasematest [[kroonika]]test täiesti välja, nagu ka võimalike [[tüli]]de kirjeldused või tädi
* [[Valgustusajastu]] saabudes olid [[arst]]id hakanud nägema erinevates haigustes, sealhulgas ka [[epilepsia]]s, pigem füüsilisi häireid, mitte enam jumaliku viha väljendust. 1746. aastal ilmunud raamatus "Cases of Epilepsy" kirjutas arst John Andree, et hoolimata vanadest [[arvamus]]test, et epilepsiat põhjustasid "jumalad, kuradid, [[nõidus]]ed ja teised üleloomulikud tegurid", oli selles tegelikkuses süüdi "lokaalne häire [[aju]]s ja selle ümbruses". (lk 58-59)
* Muidugi ei peaks inimesed abielluma [[armastus]]est, kirjutas
* Mary [kolmas preili Bennet "Uhkuses ja eelarvamuses"] nuhtlemine [[muusika]] ja lugemisega tegelemise eest võib näida meile kohutavalt ebaõiglasena, sest ta soovis vaid, et tal oleks hea [[välimus]]e asemel maailmale midagigi pakkuda. Tänapäeval on meil kerge jätta kahe silma vahele Jane'i tõelist mõtet: Mary [[anne]]tel puudus [[hing]]. (lk 64)
* Tegelikkuses ei olnud James Austen aga suur romaanide austaja. Tõele au andes esines ta romaanide ''vastaste'' tiraadidega isegi siis, kui ilmusid tema õe romaanid. Tema peenutsev suhtumine ei olnud tavatu — romaanižanr oli veel noor, alles paari kümnendi eest alguse saanud kunstivorm. Paljud georgiaanlikud lugejad suhtusid proosakirjandusse [[põlgus]]ega, pidades seda tühiseks ja naiselikuks, ehk isegi [[väärikus]]t riivavaks ja ohtlikuks. Arvati, et on ohutum, kui tüdrukud loeksid vaid "vagasid teoseid ja [[kokaraamat]]uid". (lk 65)
* "Mulle ei oleks ükski naine meelepärasem vaid seetõttu et ta mõistab [[ladina keel|ladina]] või [[kreeka keel]]t," kirjutas keegi vaimulik laitvalt ühe noore tüdruku kohta, kellel lubati klassikalisi keeli õppida. [[Põhjendus]] oli sama, mis alati. "Ma ei tea, millega see küll lõpeb," nurises vaimulik, "aga see ei ole kindlasti sobiv viis hea abielu sõlmimiseks". (lk 68)
* Jane ja Cassandra õppisid niisiis kodus peamiselt seda, kuidas olla mõistlikud ja täita [[ühiskond|ühiskonna]] ootusi. Neile ei õpetatud, kuidas elul sarvist haarata ja sellesse sukelduda, vaid kuidas olla nutikad, kuidas [[ellujäämine|jääda ellu]]. Tegu oli nendesamade [[toorid]]e väärtustega, mis ei võimaldanud neil minna maailma ja endale elatist teenida, vaid pöörasid nende elu sissepoole, kodu poole. (lk 70)
* [[Oxford]] oli tüdrukute saatmiseks hea koht, sest James Austen oli samuti seal ja sai oma õdedel silma peal hoida ja neile linna näidata. Ent kas selline linnaskäik oli edukas? Oxford hõlmas "palju süngeid kabeleid, tolmuseid raamatukogusid ja õliseid saale," kirjutas üks anonüümne Jamesi õpilasajakirja kaastööline, keegi satiiriline tüdruk, kes narris meessoost tudengite ülespuhutud ja tõsiseid muresid. "Olen kindel, et ei soovi sinna enam kunagi minna." Näib tõenäoline, et see oli esimene kord, mil Jamesi väikese õe
* Üks
* Proua Latournelle, kes lähenes viiekümnendatele eluaastatele, oli olnud varasemalt Esther või Sarah Hackett või Hackitt. Ta oli tulnud kooli [[prantsuse keel]]e õpetajaks, kuigi väidetavalt "ei suutnud prantsuse keeles lausuda ühtegi sõna". Ta vahetas uude ametisse astudes nime (temast sai oletatavasti üpris kehv prantsuse keele õpetaja) sest "tööandjad leidsid, et teda oleks õpilastele parem tutvustada eksootilise nime all". Välimuse poolest oli ta eatu: "tema valge [[musliin]]ist [[taskurätt]] oli kinnitatud alati sama hulga nõeltega, tema musliinist [[põll]]e kuju oli alati ühesugune”. Ta jätkas 1780. aastate [[kätised|kätiste]] ja rüüside kandmist ka tulevastel kümnenditel ja oli "tüse naine... aga väga nobe, kuigi tal oli [[puujalg]]. Ent ta ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle eelkäija kaotas". (lk 75-76)
* [[Seitsmeaastane sõda]], mida kutsuti sageli esimeseks maailmasõjaks, kuna see mõjutas nii suurt osa maakerast, oli läbi ning meresid valitses [[Inglismaa]] merevägi. Kaupmehed importisid Idast [[tee (jook)|teed]], [[oopium]]i, [[tapeet]]e, [[päevavari|päevavarje]], [[portselan]]i, musliini, vürtse ja [[bambus]]est mööblit. Türkiissinine, õrnroosa ja sätendavad kollased olid tulevased ja vägagi oodatud moetoonid. (lk 79)
* Mitte miski ei tõesta küll, et Phila tööandja Hester Cole poleks olnud lugupeetud daam, kuid Covent Gardenis, mis asus Londoni punaste laternate piirkonnas, olid kübarategijate poed sageli vaid fassaadiks teistsugusele ärile. 1748. aastal ilmunud loos pealkirjaga "Fanny Hill, or Memoirs of a Woman of Pleasure" satub kangelanna ühe teise proua
* Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et [[prantslased]] riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike [[nukk]], mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida [[Pariis]]is kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda. (lk 84)
* Üks range Šoti [[metodist]]i vaimulik väitis, et kui tema [[tütar]] peaks isegi [[teater|teatrit]] külastama, rääkimata näitlemisest, siis ... leinaks ta päeva, mil minust sai isa — tütre hing on rikutud ja seda tähendabki oma olemuselt [[prostitutsioon]]". (lk 88)
50. rida:
* Jane'ile asusid lähedal - kuigi geograafiliselt kaugemal - ka kaks teist romaanikirjanikku, mõlemad tema sugulased. Proua Austeni nõbu Cassandra Cooke avaldas 1799. aastal ajaloolise romaani ning veidi kaugemat Leigh'de suguvõsa liiget Cassandrat, leedi Hawke'i, "ei nähtud kunagi ilma suleta; ta ei suuda kuidagi kirjutamata olla". Ühe tema romaani kohta öeldi, et see oli "puhas, puhas, puhas armastus". See ei köitnud teravaid Austeneid. (lk 94)
* Jutustuses "Ilus Cassandra" ei ole armastuse ootuspäraseks sihiks mitte kütkestav noormees, vaid hoopis imeline kübar. Jane vestab oma lugu rohketes "peatükkides", mis on kõik umbes [[säuts]]u pikkused, luues täiesti uudse vormi, kus ei ole mitte ühtki liigset sõna. "Kui Cassandra oli saanud kuueteistkümneaastaseks," algab lugu, "oli ta armas ja lahke ja armunud elegantsesse kübarasse." Tema kübarategijast ema oli selle valmistanud ühe krahvinna tellimusel, kuid Cassandra "pani selle pähe ja kõndis ema poest välja õnne otsima". Milline erakordne algus. (lk 97)
*
* 1789. aastal tervitasid paljud inglased rõõmuga uudiseid [[Bastille]]
* Ühest küljest on
* Üldine tegutsemiskihk oli nii suur, et sõjaväega liitusid isegi need, keda võis vaevu selleks sobivaks pidada, nende hulgas ka luuletaja [[Samuel Taylor Coleridge]]. Coleridge liitus 15. ratsarügemendiga valenime all, kuid peagi märgati, et ta varustus oli roostes ja tema ratsutamisoskused puudulikud. Kõigest kolme kuu pärast vabastati ta teenistusest, põhjuseks märgiti "hullumeelne". (lk 103)
* Cassandral ja Jane’il oli [[menstruatsioon]] alanud tõenäoliselt umbes viieteistkümneaastaselt, hiljem kui tänapäeval tavaks, kuna georgiaanliku ajastu dieet ei olnud nii toitaineterikas. Georgiaanid ei pidanud kohaseks selliseid naisteprobleeme kirjalikult arutada, kuid nad pidid nendega kahtlemata tegelema. Üks arst soovitas kasutada menstruatsioonivalude leevendamiseks [[palderjan]]i või veelgi lihtsamalt "põit, mis täidetud kahe kolmandiku ulatuses kuuma veega ... hoida alakõhu vastas". (lk 108)
* Inimesed olid muidugi ammu uskunud armastuse olulist tähtsust abielusuhetes, aga Cassandra eluajal toimus veel üks märgatav pööre: nii partnerite sotsiaalset kui kui rahalist seisukorda hakati pidama potentsiaalse paari kokkusobivusest vähem tähtsaks. (lk 109)
* Pere suurust piirata soovivad vanemad võisid kasutada loomasooltest valmistatud [[kondoom]]e (sool õmmeldi ühest otsast kinni, seoti paelaga oma kohale ja pesti pärast kasutamist puhtaks), kuid seda meetodit seostati prostitutsiooniga ja peeti pigem kaitsevahendiks [[suguhaigus]]te vastu. Kõige tavalisemaks [[pereplaneerimine|pereplaneerimise]] vahendiks oli [[seks]]ist teatud aegadel või suisa täielikult hoidumine. Thomas Papillon, üks Knightide pere sugulane, sai oma neljateistkümnenda lapse sünni järel kirja kasuliku [[nõuanne|nõuandega]]. "Annan sulle nüüd nõu," teatati kirjas, "et sa jätaksid end ilma edasisest järglaste saamise kohustusest. Olete mõlemad teinud seda hästi ja piisavalt." (lk 122)
*
* Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud [[ahjuroop]] puutus vastu õe [[kleit]]i, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli [[puuvill]]ast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse [[tulekahju]] ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud [[naaber]] "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
*
* Isegi kui
* Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilma saatjata ringi liikuda. (lk 135)
*
* Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks.
* Mürgine [[arseen]] oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu [[ravim]]ite koostisosaks, näiteks kasutati seda
* Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri [[katedraal]]i kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)
* Ent just Jane Austeni romaanid - eriti võitlusvalmid Lizzy Bennet, Emma Woodhouse - avasid ukse 19. sajandi rohketele naistegelastele, kes ei kartnud sugugi oma arvamust avaldada. Mõned aastad pärast [[Charlotte
* Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise, Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy. (lk 436)
|