Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
Tsitaadid väljaandest: Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2018.
 
* Jane’iJane'i jaoks oli [[kodu]] alaliseks murekohaks. Millist ja kus asuvat elukohta saaks ta endale lubada? Kuidas leida vallalise [[tütar|tütre]] ja [[tädi]] rohkete koduste kohustuste kõrvalt aega [[kirjutamine|kirjutamiseks]]? Kus oma [[käsikiri|käsikirju]] turvaliselt hoida? Oma kodu paistis Janekile ilmselt alati kättesaamatu [[unistus]]ena. Ta oli loomingulise tööga suutnud küll kindlustada endale tillukese kapitalivaru, kuid isa [[surm]] sundis otsima ajutist peavarju üürikodudes või pendeldama [[sugulane|sugulaste]] vahel, kes kasutasid teda odava [[lapsehoidja]]na. (lk 9)
* Enamik tema teoste [[stseen]]idest, kus inimesed [[rääkimine|räägivad]], alati räägivad, leiavad aset siseruumides, mõnes toas, alatihti on selleks [[elutuba]]. Kui Jane’iJane'i [[tegelased]] tahavad aga kõnelda teemadel, mis on tõeliselt tähtsad — oma [[tunne]]test, tõest peavad nad minema välja. Nad põgenevad nende elusid piiravate elutubade lõugade vahelt. (lk 10)
* Kurb [[tõde]] on see, et ta oli lihtsalt üks paljudest oma ajastu sarnase ühiskondliku positsiooniga [[vanatüdruk]]utest, kes pidid andma endast parima, et tunda end kodus ka ebatavalistes, kasinates või ebameeldivates paikades. Ja see ei kehtinud ainult vallaliste naiste kohta. (lk 10)
* Kuigi sageli arvatakse, et Jane’iJane'i elust puudusid armusuhted, on teada, et ta keeldus kindlasti vähemalt ühe [[kosilane|kosilase]] [[abieluettepanek]]ust, tema elu lähemalt uurides näeme kogunisti viit võimalikku partnerit. Usutavasti hoidus Jane teadlikult end abielukohustustega sidumast, kuna uskus, et [[abielu]], varad ja kindel kodu võisid kujutada [[vangla]]t. (lk 11)
* Jane pidi selle aja [kirjutamiseks] leidmiseks võitlema koduste kohustustega viisil, mis ei solvaks tema [[pere]]t ega nende arusaama sellest, mida vanatüdrukust tädi pidi tegema. See oli tema [[sõda]] — tüütu, [[igav]], igapäevane kodune [[võitlus]] selle üle, kes peaks tegema milliseid [[majapidamistööd|majapidamistöid]]. Niisuguseid [[lahing]]uid löövad [[naised]] siiani, ka tänapäeval. (lk 12)
* Iga [[põlvkond]] saab endale sellise Jane Austeni, mida väärib. Teda uurinud viktoriaanid leidsid eest "hea väikese naise", kes kirjutas oma [[raamat]]ud peaaegu poolkogemata ja ilma igasuguse vaevata — teda kutsuti isegi nimega "kanoniseeritud püha tädi Jane Steventonist-Chawtonist". (lk 12)
* Jane’iJane'i elukulg, mis näib pealtnäha nii vaikne, paistab olevat täis suletud [[uks]]i, radu, mis olid talle keelatud, [[valik]]uid, mida ta ei saanud teha. Tema suureks [[panus]]eks oli lükata mõnedki uksed natuke lahti — et meie, hilisemate põlvkondade esindajad, saaksime nende vahelt läbi pugeda. (lk 13)
* Steventoni [[küla]] asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud [[kutsar]]id koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks [[tõld|tõllaga]] Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. "Ma liigungi, sir, seal, kus saan!" kostis kutsar. "Rumal mees," hõigati talle vastu, "seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!" (lk 18)
* Kuigi Cassandra [Jane Austeni ema] lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt [[vaimulik]]est, hiilisid tema [[sugupuu]] kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja [[varandus]]ed, mille hulka kuulus ka Warwickshire’is asuv Stoneleigh Abbey. (lk 20)
* [[Teravmeelsus]]t peeti naisterahva juures [[viga|puuduseks]]. Cassandra Leigh tundis siiski oma "vilka teravmeelsuse" üle [[uhkus]]t. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida [[sõna|sõnu]], [[nali|nalju]] ja kiireid [[vastus]]eid, ning Jane’iJane'i isa oli erakordne 18. sajandi [[härrasmees]], kes oskas seda hinnata täpselt sama kõrgelt kui ta naine. (lk 21)
* Austenite hulgas olid [[nõbu]]devahelised abielud sagedased — vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate [[õde]]dega. Sobilike kaasade valik "õigel" sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu [[intsest]]ne. (lk 23)
* Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi [[frantsiis]]i kinkimine: siin on sulle [[kogudus]], kogu oma koguduse liikmetelt sellist [[kümnis]]t nagu suudad ja asu tegutsema. (lk 24)
* Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii [[Prantsuse revolutsioon]], [[tööstusrevolutsioon]] kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad Jane’iJane'i teostes aset [[kuliss]]ide taga. Suursündmuste kirjeldamise asemel näitab Jane meile nende varjatud mõju üksikisikute [[süda]]metele, [[mõistus]]ele ja igapäevaelule. (lk 25)
* Jane näitas oma [[romaan]]ides sageli, kuidas vaimulikud — nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins — pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele "kohendada oma kodukotust". [[Aadlik]]ud renoveerisid oma maamõisu ja [[park]]e, vaimulikud [[kirikla]]id. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et "mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik". (lk 27)
* Meie arusaam [[kodu]] ja [[töökoht|töökoha]] eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud [[18. sajandisajand]]i maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse maja [[koristamine]] ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine, [[toiduvalmistamine]], koristamine - kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised. (lk 29-30)
* Ta [Cassandra Austen] oli tubli [[kartulikasvatus|kartulikasvataja]], kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire’isHampshire'is ikka veel võõrastati. [[Kartul]]id võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. "Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias," öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: "Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada." (lk 31)
* [[Pesupesemine|Pesu pesti]] kord [[nädal]]as ning selleks palgati eraldi [[teenija]]d, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. ("Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla," kirjutas Jane, "kuid kes teab?") (lk 32)
* Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga [[puder|pudruga]]. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud [[kaerahelbed]], [[vürts]], pool pinti [[õlu]]t ja klaasitäis [[džinn]]i. (lk 35)
* Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane’iJane'i elu esimeste nädalate jooksul koos [[voodi]]s lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane’iJane'i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest. (lk 37)
* "Steventoni põhiline ilu," väidab Jane’iJane'i vennapoeg ja esimesi [[biograaf]]e, "peitus selle [[hekk]]ides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka ... selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid [[nurmenukk]]e, [[ülane|ülaseid]] ja metsikuid [[hüatsint]]e." Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada — "kirikurada” — kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane’ileJane'ile sai tuttavaks sealne [[jugapuu]], mis on arvatavasti 900-aastane, ning [[kirik]]u tohutusuur [[võti]]. (lk 38)
* Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane’iJane'i romaanides ning tegu oli Jane’ileJane'ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. (lk 42)
* Austenid "ei olnud rikkad", kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel. Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks — kes püüdlesid peenema seltskonna [[elustiil]]i poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt [[raha]] selle eest maksmiseks. (lk 44)
* Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure [[sissetulek]]u annab Jane romaanis "Mõistus ja tunded" neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate [[tall]]ile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik [[tõld]], kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda. (lk 45-46)
* Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’iJane'i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus [[voorus]] ja [[hierarhia]] olid asunud vastakatele positsioonidele. (lk 50)
* [[Oxford]]is õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja ''The Loiterer'' peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) [[satiir]]iga. "Kõigist keemilistest segudest," kirjutas ta toimetajana, "on kõige ohtlikum [[tint]]. Inimene, kes on pistnud oma [[sõrm]]ed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust." (lk 51)
* Ent hoolimata sellest, et Jane ja tema õde tundsid inimesi, kes olid käinud [[Kariibi meri|Kariibi mere]] saarte orjaistandustes, [[India]] turgudel, kus härra Austeni õemees püüdis varandust teenida, ja Oxfordi kolledžite puhketubades, ei muutnud see tõsiasja, et nemad ise veetsid suurema osa oma ajast kauges vihmases maanurgas ja kirjutasid lugusid, sest neil ei olnud midagi muud teha. (lk 57)
* Tänapäeva [[ajaloolased]] on tõstnud õigustatult häält Austenite pere otsuse vastu vaikida maha George’i, kodust minema saadetud defektse [[laps]]e olemasolu. [[Haigus]] oli nagu [[häbimärk]], nii et George jäeti perekonna varasematest [[kroonika]]test täiesti välja, nagu ka võimalike [[tüli]]de kirjeldused või tädi Jane’iJane'i [[armulugu|armulood]]. (lk 57-58)
* [[Valgustusajastu]] saabudes olid [[arst]]id hakanud nägema erinevates haigustes, sealhulgas ka [[epilepsia]]s, pigem füüsilisi häireid, mitte enam jumaliku viha väljendust. 1746. aastal ilmunud raamatus "Cases of Epilepsy" kirjutas arst John Andree, et hoolimata vanadest [[arvamus]]test, et epilepsiat põhjustasid "jumalad, kuradid, [[nõidus]]ed ja teised üleloomulikud tegurid", oli selles tegelikkuses süüdi "lokaalne häire [[aju]]s ja selle ümbruses". (lk 58-59)
* Muidugi ei peaks inimesed abielluma [[armastus]]est, kirjutas Jane’iJane'i vend James küüniliselt, sest siis "ei oleks selliseid asju nagu [[abielulahutus]]ed ja see oleks [[advokaat]]ide jaoks kohutavalt kurb". (lk 60)
* Mary [kolmas preili Bennet "Uhkuses ja eelarvamuses"] nuhtlemine [[muusika]] ja lugemisega tegelemise eest võib näida meile kohutavalt ebaõiglasena, sest ta soovis vaid, et tal oleks hea [[välimus]]e asemel maailmale midagigi pakkuda. Tänapäeval on meil kerge jätta kahe silma vahele Jane'i tõelist mõtet: Mary [[anne]]tel puudus [[hing]]. (lk 64)
* Tegelikkuses ei olnud James Austen aga suur romaanide austaja. Tõele au andes esines ta romaanide ''vastaste'' tiraadidega isegi siis, kui ilmusid tema õe romaanid. Tema peenutsev suhtumine ei olnud tavatu — romaanižanr oli veel noor, alles paari kümnendi eest alguse saanud kunstivorm. Paljud georgiaanlikud lugejad suhtusid proosakirjandusse [[põlgus]]ega, pidades seda tühiseks ja naiselikuks, ehk isegi [[väärikus]]t riivavaks ja ohtlikuks. Arvati, et on ohutum, kui tüdrukud loeksid vaid "vagasid teoseid ja [[kokaraamat]]uid". (lk 65)
* "Mulle ei oleks ükski naine meelepärasem vaid seetõttu et ta mõistab [[ladina keel|ladina]] või [[kreeka keel]]t," kirjutas keegi vaimulik laitvalt ühe noore tüdruku kohta, kellel lubati klassikalisi keeli õppida. [[Põhjendus]] oli sama, mis alati. "Ma ei tea, millega see küll lõpeb," nurises vaimulik, "aga see ei ole kindlasti sobiv viis hea abielu sõlmimiseks". (lk 68)
* Jane ja Cassandra õppisid niisiis kodus peamiselt seda, kuidas olla mõistlikud ja täita [[ühiskond|ühiskonna]] ootusi. Neile ei õpetatud, kuidas elul sarvist haarata ja sellesse sukelduda, vaid kuidas olla nutikad, kuidas [[ellujäämine|jääda ellu]]. Tegu oli nendesamade [[toorid]]e väärtustega, mis ei võimaldanud neil minna maailma ja endale elatist teenida, vaid pöörasid nende elu sissepoole, kodu poole. (lk 70)
* [[Oxford]] oli tüdrukute saatmiseks hea koht, sest James Austen oli samuti seal ja sai oma õdedel silma peal hoida ja neile linna näidata. Ent kas selline linnaskäik oli edukas? Oxford hõlmas "palju süngeid kabeleid, tolmuseid raamatukogusid ja õliseid saale," kirjutas üks anonüümne Jamesi õpilasajakirja kaastööline, keegi satiiriline tüdruk, kes narris meessoost tudengite ülespuhutud ja tõsiseid muresid. "Olen kindel, et ei soovi sinna enam kunagi minna." Näib tõenäoline, et see oli esimene kord, mil Jamesi väikese õe Jane’iJane'i töö trükis ilmus. (lk 73)
* Üks Jane’iJane'i tulevane vennanaine õppis [[London]]is palju peenemas koolis, "preilide Etonis" Queen Square’i ääres. Selles õppeasutuses oli ühes tagumises ruumis vana tõld, et noored preilid saaksid harjutada sellesse elegantselt sisenemist ja sellest väljumist. Meil ei ole ühtegi tõendit, et Abbey koolis oleks midagi niisugust olnud — tõele au andes arvasid paljud, et vaja ei läinud ka [[tantsuõpetaja]]t, kes ütles tüdrukutele ainult, et nad "oma rinna ette lükkaksid" ja muutuksid "väga ilusaks nukuks". (lk 75)
* Proua Latournelle, kes lähenes viiekümnendatele eluaastatele, oli olnud varasemalt Esther või Sarah Hackett või Hackitt. Ta oli tulnud kooli [[prantsuse keel]]e õpetajaks, kuigi väidetavalt "ei suutnud prantsuse keeles lausuda ühtegi sõna". Ta vahetas uude ametisse astudes nime (temast sai oletatavasti üpris kehv prantsuse keele õpetaja) sest "tööandjad leidsid, et teda oleks õpilastele parem tutvustada eksootilise nime all". Välimuse poolest oli ta eatu: "tema valge [[musliin]]ist [[taskurätt]] oli kinnitatud alati sama hulga nõeltega, tema musliinist [[põll]]e kuju oli alati ühesugune”. Ta jätkas 1780. aastate [[kätised|kätiste]] ja rüüside kandmist ka tulevastel kümnenditel ja oli "tüse naine... aga väga nobe, kuigi tal oli [[puujalg]]. Ent ta ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle eelkäija kaotas". (lk 75-76)
* [[Seitsmeaastane sõda]], mida kutsuti sageli esimeseks maailmasõjaks, kuna see mõjutas nii suurt osa maakerast, oli läbi ning meresid valitses [[Inglismaa]] merevägi. Kaupmehed importisid Idast [[tee (jook)|teed]], [[oopium]]i, [[tapeet]]e, [[päevavari|päevavarje]], [[portselan]]i, musliini, vürtse ja [[bambus]]est mööblit. Türkiissinine, õrnroosa ja sätendavad kollased olid tulevased ja vägagi oodatud moetoonid. (lk 79)
* Mitte miski ei tõesta küll, et Phila tööandja Hester Cole poleks olnud lugupeetud daam, kuid Covent Gardenis, mis asus Londoni punaste laternate piirkonnas, olid kübarategijate poed sageli vaid fassaadiks teistsugusele ärile. 1748. aastal ilmunud loos pealkirjaga "Fanny Hill, or Memoirs of a Woman of Pleasure" satub kangelanna ühe teise proua Cole’iCole'i, "diskreetse olemisega keskealise naise”naise" küüsi. Proua Cole’iCole'i väljamõeldud poes "istus kolm noort naist, kõik ülima tagasihoidlikkusega[[tagasihoidlikkus]]ega ametis [[kübar]]ate valmistamisega”valmistamisega". Ent õhtu saabudes "tehti lõpp näitemängule poest" ja "võltsi tagasihoidlikkuse mask eemaldati täielikult". (lk 80)
* Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et [[prantslased]] riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike [[nukk]], mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida [[Pariis]]is kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda. (lk 84)
* Üks range Šoti [[metodist]]i vaimulik väitis, et kui tema [[tütar]] peaks isegi [[teater|teatrit]] külastama, rääkimata näitlemisest, siis ... leinaks ta päeva, mil minust sai isa — tütre hing on rikutud ja seda tähendabki oma olemuselt [[prostitutsioon]]". (lk 88)
50. rida:
* Jane'ile asusid lähedal - kuigi geograafiliselt kaugemal - ka kaks teist romaanikirjanikku, mõlemad tema sugulased. Proua Austeni nõbu Cassandra Cooke avaldas 1799. aastal ajaloolise romaani ning veidi kaugemat Leigh'de suguvõsa liiget Cassandrat, leedi Hawke'i, "ei nähtud kunagi ilma suleta; ta ei suuda kuidagi kirjutamata olla". Ühe tema romaani kohta öeldi, et see oli "puhas, puhas, puhas armastus". See ei köitnud teravaid Austeneid. (lk 94)
* Jutustuses "Ilus Cassandra" ei ole armastuse ootuspäraseks sihiks mitte kütkestav noormees, vaid hoopis imeline kübar. Jane vestab oma lugu rohketes "peatükkides", mis on kõik umbes [[säuts]]u pikkused, luues täiesti uudse vormi, kus ei ole mitte ühtki liigset sõna. "Kui Cassandra oli saanud kuueteistkümneaastaseks," algab lugu, "oli ta armas ja lahke ja armunud elegantsesse kübarasse." Tema kübarategijast ema oli selle valmistanud ühe krahvinna tellimusel, kuid Cassandra "pani selle pähe ja kõndis ema poest välja õnne otsima". Milline erakordne algus. (lk 97)
* Jane’iJan'i isa täiendas tütre varaste teoste kolmandat köidet oma arvamustega, mis tabasid täpselt märki. See oli "väljamõeldiste valing", kirjutas ta, "mille autoriks väga noor preili ning mis koosneb täiesti uues [[stiil]]is kirjutatud lugudest". "Täiesti uus stiil" oli Jane’iJane'i suurimaks andeks. Kuid see oli ka suurimaks takistuseks tema romaanide ilmumise teel. (lk 98)
* 1789. aastal tervitasid paljud inglased rõõmuga uudiseid [[Bastille]]' vallutamisest ja Prantsuse absoluutsele [[monarhia]]le lõpu tegemisest. "Milline suursündmus on küll see, mis maailmas eales sündinud!" ahhetas Charles James Fox. Ent kõigest aastaga asendus rõõm [[kahtlus]]tega, kui toimunu tagajärjed ilmsemaks muutusid. Edmund Burke küsis [[parlament|parlamendi]] alamkojas, kuidas meeldiks Inglismaa härrasmeestele see, kui nende endi "mõisad laiali lammutataks ja rüüstataks, kui neid ennast rünnataks, solvataks ja hävitataks, kui nende tiitlit tõendavad dokumendid välja toodaks ja nende silme all tuhaks põletataks ning nad ise aetaks otsima varjupaika kõikidest Euroopa riikidest"? Luuletaja Anna Seward kirjutas pärast arusaamisele jõudmist, et tema varasem revolutsiooni pooldav entusiasm oli olnud vale: "Oh, oleks vaid prantslastel olnud taipu mõista, millal peatuda." (lk 100)
* Ühest küljest on Jane’iJane'i romaanid justkui lugejaid tormlevate [[muutus]]te eest varjavaks kaitsevalliks. Teisalt tegelevad need palju tähtsama küsimusega kui see, kes võidab Napoleoni sõjad. Tema romaanid on keskendunud sellele, kuidas elada hästi sõdadele järgnevas rahus, sest just selle nimel neid lahinguid ju peetigi.
* Üldine tegutsemiskihk oli nii suur, et sõjaväega liitusid isegi need, keda võis vaevu selleks sobivaks pidada, nende hulgas ka luuletaja [[Samuel Taylor Coleridge]]. Coleridge liitus 15. ratsarügemendiga valenime all, kuid peagi märgati, et ta varustus oli roostes ja tema ratsutamisoskused puudulikud. Kõigest kolme kuu pärast vabastati ta teenistusest, põhjuseks märgiti "hullumeelne". (lk 103)
* Cassandral ja Jane’il oli [[menstruatsioon]] alanud tõenäoliselt umbes viieteistkümneaastaselt, hiljem kui tänapäeval tavaks, kuna georgiaanliku ajastu dieet ei olnud nii toitaineterikas. Georgiaanid ei pidanud kohaseks selliseid naisteprobleeme kirjalikult arutada, kuid nad pidid nendega kahtlemata tegelema. Üks arst soovitas kasutada menstruatsioonivalude leevendamiseks [[palderjan]]i või veelgi lihtsamalt "põit, mis täidetud kahe kolmandiku ulatuses kuuma veega ... hoida alakõhu vastas". (lk 108)
* Inimesed olid muidugi ammu uskunud armastuse olulist tähtsust abielusuhetes, aga Cassandra eluajal toimus veel üks märgatav pööre: nii partnerite sotsiaalset kui kui rahalist seisukorda hakati pidama potentsiaalse paari kokkusobivusest vähem tähtsaks. (lk 109)
* Pere suurust piirata soovivad vanemad võisid kasutada loomasooltest valmistatud [[kondoom]]e (sool õmmeldi ühest otsast kinni, seoti paelaga oma kohale ja pesti pärast kasutamist puhtaks), kuid seda meetodit seostati prostitutsiooniga ja peeti pigem kaitsevahendiks [[suguhaigus]]te vastu. Kõige tavalisemaks [[pereplaneerimine|pereplaneerimise]] vahendiks oli [[seks]]ist teatud aegadel või suisa täielikult hoidumine. Thomas Papillon, üks Knightide pere sugulane, sai oma neljateistkümnenda lapse sünni järel kirja kasuliku [[nõuanne|nõuandega]]. "Annan sulle nüüd nõu," teatati kirjas, "et sa jätaksid end ilma edasisest järglaste saamise kohustusest. Olete mõlemad teinud seda hästi ja piisavalt." (lk 122)
* Jane’iJane'i väide, et tema raamatud olid ta lapsed, kujutab muidugi ülimat [[klišee]]d lastetust naiskirjanikust, kuid peame mõistma, et tal ei olnud oma [[saavutus]]te esitlemiseks teist valikut. Tol ajal ei olnud naiste jaoks olemas midagi muud, mille eest olnuks võimalik pälvida [[tunnustus]]t. (lk 123-124)
* Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud [[ahjuroop]] puutus vastu õe [[kleit]]i, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli [[puuvill]]ast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse [[tulekahju]] ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud [[naaber]] "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. (lk 129)
* Jane’iJane'i kirjad paljastavad, et ta teadis väga hästi, et tema tööd majapidamise korraldajana hakatakse hindama ja on oht, et seda peetakse puudulikuks. "Härra Lyford [arst] käis eile siin," kirjutas ta, "ta saabus, kui olime istunud juba õhtusöögilauda, ja liitus meie elegantse kostiga. Ma ei tundnud raasugi [[piinlikkus]]t, kui palusin tal [[laud]]a istuda, sest meil oli pakkuda [[hernesupp]]i, searibi ja [[puding]]it." Alresfordi lähistel üles kasvanud Mary Russell Mitford kurtis aga [[kriitika]] üle, mis võis langeda osaks majapidamist juhtivatele naistele ootamatute [[külaline|külaliste]] saabumise puhul. Tema ema püüdis kodus "teha kõike, mis võimalik, konserveeritud [[liha]] ja [[omlett]]ide ja väikeste kiiresti valmistatud roogadega". Vägagi tihti polnud nendest pingutustest aga kasu — "ei ühtegi [[šalott]]i [[biifsteek|biifsteegi]] juures, ei ühtegi [[seen]]t keedetud [[kana]] kõrval, ei mingit [[kala]], ei [[auster|austreid]], ei [[jää]]d, ei [[ananass]]e". Kõik oli veel keerulisem, kui "õnnetu võõrustaja elas kaubalinnast viie miili kaugusel". (lk 130-131)
* Isegi kui Jane’iJane'i kaasaegsed lugejad ei märganud päriselus teenijaid üksikisikutena, olid nad kahtlemata teadlikud nende üldisest kohalolust. Jane’iJane'i romaanide perekonnad teadsid söögilaua taha istudes, et nende juttu kuulati pealt. "Watsonites" ütleb Elizabeth perekonna teenijale (järjekordsele) Nannyle teda ära saates, et nad serveerivad õega teineteisele ise toitu, kuna nad soovivad "jutuga kohe peale" hakata ja eelmisel õhtul toimunud [[ball]]il toimunu üksipulgi läbi arutada. Georgiaanliku ajastu daamid olid harjunud sellega, et teenijad olid tunnistajaks ka nende kõige privaatsematele hetkedele, mil nad olid [[alasti]] või õnnetud. "Mõistuses ja tunnetes" põlvitas "pooleldi riides Marianne juba aknaalusel istmel, et varahommikul aovalguse toel ahastavat kirja kirjutada, olles tavatult üleval juba "enne, kui toatüdruk ... [[kamin]]as tule jõudis süüdata". (lk 133)
* Külmakraadid olid teretulnud, sest muutsid mudased rajad kõndimiseks piisavalt tahedaks ning see pakkus Jane'ile väikest vabadust isegi talviti. "Nautisin väga eelmise nädala krõbedat külma ja kõndisin ühel päeval külmalaine ajal üksi Deane'i. - Ma ei tea, kas olen seda kunagi oma elus varem teinud." Kuigi Jane oli hea kõndija, asus Deane Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel. See näitab, kui harva said noored preilid omapäi ilma saatjata ringi liikuda. (lk 135)
* Jane’iJane'i kõige nõrgemaks kangelannaks on kahvatu ja kõhn Fanny Price, kes väsib juba kergest [[jalutuskäik|jalutuskäigust]] ja päikese käes küürutamisest. Tema [[nõrkus]] tuletab meile meelde, et [[vaktsiin]]idele, modernsele [[hambaravi]]le ja [[aspiriin]]ile eelneval ajastul olid tugevus ja [[tervis]] õnnelikuks [[erand]]iks, mitte reegliks. Jane’iJane'i loodud Fannyga kaasneb aga paeluv väide, et tegu oli toona laialt levinud kahvatustõve all kannatava noore naisega. Tänapäeval ei pea me seda eriti haigusekski, kuna seda on nii lihtne ravida: tegu oli [[rauapuudus]]ega, mis põhjustas [[nõrkus]]t ja [[kahvatus]]t ning mida tunti toona ka roheka haiguse või neitsite haiguse nime all. Haigus ei olnud aga ainult füüsiline, vaid ka vaimne. Arvamine, et noored preilid pididki seda põdedes jääma jõuetuks ja tuimaks, võis põhjustada hoopis haiguse laiemat levikut. (lk 136)
* Üheks igavuse vastaseks rohuks oli jääda haigeks. Jane’iJane'i ema võttis arsti nõuandel enne magamaminekut "12 tilka oopiumitinktuuri. See pani ta kahtlemata magama, sest tinktuur koosnes kümneprotsendilisest [[oopium]]ilahusest, mis andis võtjale tugeva doosi [[morfiin]]i, kodeiini[[kodeiin]]i ja teisi oopiumi alkaloide. "Ta tunneb end suhteliselt hästi," kirjeldas Jane ühel korral ema tervislikku seisundit. "Ta ise kirjutaks sulle, et teda "vaevab hetkel tugev nohutõbi, kuid minul ei ole erilist kaastunnet [[külmetus]]te vastu." Proua Austenit tabasid haigused samamoodi, nagu "Uhkuse ja eelarvamuse" proua Bennetit, kes "pidas ... end närviliseks" iga kord, kui ta millegagi rahul ei olnud. (lk 138-139)
* Mürgine [[arseen]] oli kõikvõimalike georgiaanliku ajastu [[ravim]]ite koostisosaks, näiteks kasutati seda Fowler’sFowler's Solutionis, 1786. aastal leiutatud populaarses [[toonik]]us. Arseen on kindlasti tugevatoimeline ja tänapäeval on farmakoloogid pöördunud taas selle poole lootuses kasutada seda [[leukeemia]] ravis. Sellegipoolest tuleb arseeni käsitlemisel olla väga ettevaatlik. Arseeni sisaldava tooniku või ravimi võtmine oleks võinud põhjustada täpselt samasuguseid sapirünnakuid, mida koges ka Jane. (lk 432)
* Mõnikümmend aastat pärast tema surma imestas näiteks Winchesteri [[katedraal]]i kirikuteener: "Kas selles daamis oli midagi erilist, et nii paljud inimesed soovivad teada, kuhu ta on maetud?" (lk 434)
* Ent just Jane Austeni romaanid - eriti võitlusvalmid Lizzy Bennet, Emma Woodhouse - avasid ukse 19. sajandi rohketele naistegelastele, kes ei kartnud sugugi oma arvamust avaldada. Mõned aastad pärast [[Charlotte BronteBrontë]] "[[Jane Eyre’iEyre]]'i" ilmumist kuulutas üks teine naiskirjanik, proua Oliphant, teose "naisõiguste deklaratsiooniks". Charlotte BronteBrontë ei pruukinud Jane Austenit küll imetleda ning Jane Austen ei pruukinud kuulutada naisõigusi päris nii valjult ja selgelt, kui tegi seda BronteBrontë, kuid Jane oli talle kahtlemata teerajajaks. (lk 435)
* Romaani sünnile kui kunstiloomingule langeb õigustatult osaks suur tähelepanu, sest mitte ükski teine kunstivorm ei ole muutnud nii täielikult inimeste arvamusi ja tundeid. Lugejad ei teadnud enne Jane Austeni romaanides kirjeldatud armusuhteid, et nad tahavad kogeda sedasama ka ise, Abieluga olid kaasnenud varasemalt teised ootused: turvalisus, rikkus, lapsed, austus ja heaolu teadmisest, et nad olid täitnud nende elule Jumala poolt määratud kohuse. Alles tänu Austenile hakkasid naised mõtlema, et nad tahavad — ei, et neil on vaja - leida oma härra Darcy. (lk 436)