Lucy Worsley: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
45. rida:
* Proua Latournelle, kes lähenes viiekümnendatele eluaastatele, oli olnud varasemalt Esther või Sarah Hackett või Hackitt. Ta oli tulnud kooli [[prantsuse keel]]e õpetajaks, kuigi väidetavalt "ei suutnud prantsuse keeles lausuda ühtegi sõna". Ta vahetas uude ametisse astudes nime (temast sai oletatavasti üpris kehv prantsuse keele õpetaja) sest "tööandjad leidsid, et teda oleks õpilastele parem tutvustada eksootilise nime all". Välimuse poolest oli ta eatu: "tema valge [[musliin]]ist [[taskurätt]] oli kinnitatud alati sama hulga nõeltega, tema musliinist [[põll]]e kuju oli alati ühesugune”. Ta jätkas 1780. aastate [[kätised|kätiste]] ja rüüside kandmist ka tulevastel kümnenditel ja oli "tüse naine... aga väga nobe, kuigi tal oli [[puujalg]]. Ent ta ei rääkinud kunagi, kuidas ta selle eelkäija kaotas". (lk 75-76)
* [[Seitsmeaastane sõda]], mida kutsuti sageli esimeseks maailmasõjaks, kuna see mõjutas nii suurt osa maakerast, oli läbi ning meresid valitses [[Inglismaa]] merevägi. Kaupmehed importisid Idast [[tee (jook)|teed]], [[oopium]]i, [[tapeet]]e, [[päevavari|päevavarje]], [[portselan]]i, musliini, vürtse ja [[bambus]]est mööblit. Türkiissinine, õrnroosa ja sätendavad kollased olid tulevased ja vägagi oodatud moetoonid. (lk 79)
* Mitte miski ei tõesta küll, et Phila tööandja Hester Cole poleks olnud lugupeetud daam, kuid Covent Gardenis, mis asus Londoni punaste laternate piirkonnas, olid kübarategijate poed sageli vaid fassaadiks teistsugusele ärile. 1748. aastal ilmunud loos pealkirjaga "[[Fanny Hill]], or Memoirs of a Woman of Pleasure" satub kangelanna ühe teise proua Cole'i, "diskreetse olemisega keskealise naise" küüsi. Proua Cole'i väljamõeldud poes "istus kolm noort naist, kõik ülima [[tagasihoidlikkus]]ega ametis [[kübar]]ate valmistamisega". Ent õhtu saabudes "tehti lõpp näitemängule poest" ja "võltsi tagasihoidlikkuse mask eemaldati täielikult". (lk 80)
* Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et [[prantslased]] riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike [[nukk]], mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida [[Pariis]]is kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda. (lk 84)
* Üks range Šoti [[metodist]]i vaimulik väitis, et kui tema [[tütar]] peaks isegi [[teater|teatrit]] külastama, rääkimata näitlemisest, "siis ... leinaks ta päeva, mil minust sai isa — tütre hing on rikutud ja seda tähendabki oma olemuselt [[prostitutsioon]]". (lk 88)
| |||