Epi Tohvri: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Georges Frédéric Parrot|Parrot']] läbinisti [[humanism|humanistlik]] ja [[liberaalsus|liberaalne]] [[maailmavaade]], julge meel, temperament ja kirglik [[tõearmastus]] viisid teda tihti vastuollu [[konformism|konformistlike]] ja [[obskurantlus|obskurantistlike]] inimestega, tema seisukohad ei olnud mugavad [[keisrerkeiser|keisritele]], sest riivasid valusalt [[Vene impeerium]]i kitsaskohti. Samas oli temas olemas see hädavajalik [[võõramaalane|võõramaalase]] terav pilk koos [[pühendumus]]ega, mis aitas muuta siinset piirkonda tunduvalt euroopalikumaks. (lk 18)

* Minu 2009. aastal valminud doktoritöö käsitles esmakordselt ülikooli arhitektuuriansambli kontseptuaalset lahendust, mis vastas valgustusajastul sõnastatud uuele sekulaarsele ülikooli-ideele. Selle kontseptsiooni autoriks[[autor]]iks saab pidada Georges Frédéric Parrot'd, kes mängis kaalukat rolli ülikooli[[ülikool]]i planeerimisel ja sekulaarse visuaalse kuvandi loomisel. Nõnda eristus [[Tartu ülikool]] endistest kesk- ja varauusaegsetest ülikoolidest, kus keskse koha hõivas ülikooli [[kirik]]. Tänu Parrot' visioonile sai [[Tartu ülikoolistülikool]]ist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli-idee alusel rajatud õppekeskkondi 19. sajandi alguse Euroopas[[Euroopa]]s. (lk 23)

* Ta valdas meisterlikult sõnakunsti ning temas on esindatud sügav kultuuritaju ning mõtterikkus. Parrot' kirjad keiser [[Aleksander I]]-le ja [[Nikolai I]]-le peegeldavad suurepäraselt ka tema selget süsteemset mõtlemist ning samal ajal säravat kujundirikkust, mis on eriti omane [[prantslased|prantslaste]] eneseväljendusoskusele. Eesti ajaloohuviline lugeja on siiani pidanud Parrot' prantsuskeelset kirjavahetust lugema kas [[saksa keel|saksa]] või [[vene keelekeel]]e vahendusel, milles paratamatult on kaduma läinud see eriline elegantsus, millega ta on oma mõtteid väljendanud ning ettekandeid vormistanud. Ja tõesti, lugedes saksa keele vahendusel Parrot' kirju, kaob ära see struktuur, selgus, argumenteerimisloogika, sõnastuse [[täpsus]] ja ilmekus, mis tema kirjades nii veenvalt esile tõuseb. (lk 25)

* [[Keel]]e ja [[rahvus]]e üle tollal pead veel ei murtud, olulisemaks loeti kuuluvust kindla valitseja alla, kuid ka kogukondlikku eripära. Nõnda ei pidanud montbéliardlased end ei [[prantslased|prantslasteks]], [[sakslased|sakslasteks]] ega [[šveitslased|šveitslasteks]]. Nad olid nemad ise – montbéliardlased ja just sellest tuleneski nende väärtus, nende originaalsus. Prantsusmaalt olid nad saanud oma selge ja täpse keele, neil oli tänu luterlikule usutunnistusele suur huvi hariduse[[haridus]]e vastu. Üldiselt peeti montbéliardlasi pigem vastupidavaks kui säravaks, nende töödes oli rohkem südametunnistuse[[südametunnistus]]e häält kui graatsiat, stiilis[[stiil]]is rohkem jõulisust kui elegantsi[[elegants]]i, rohkem hinnanguid kui ettekujutust. (lk 29)

* Olgu lisatud, et 18. sajandil räägiti [[Montbéliard]]is kohalikku prantsuse dialekti, mis oli segunenud Šveitsi saksa keelega. Kohalik keelepruuk oli üsnagi triviaalne ning piirkonna vernakulaarse elukultuuri tõttu oli kohalikus dialektis küll palju sõnu praktiliste tegevuste kohta ja rikkalik vandumissõnade valik, kuid abstraktsemaid mõisteid pidi väljendama [[prantsuse keeleskeel]]es, nagu ka kõike [[religioon]]i puutuvat. Näiteks sellist abstraktset nimisõna nagu ''amour'' ("[[armastus]]") polnud selles dialektis olemaski. (lk 61)

* Parrot'l säilib [[ema]]ga soe ja südamlik kontakt ka hiljem, mida väljendavad [[ema]] kirjad pojale Tartusse[[Tartu]]sse. Samuti saab siit alguse Parrot' sügav austus ja lugupidamine ema ning üldse naisterahva vastu, kellele ta usaldab lapse hingeelu rikastamise ja esmase intellektuaalse arengu kujundamise vastutusrikka ülesande. (lk 62)

* Jumala[[Jumal]]a kui Kõrgema Looja austus säilis temas terve elu, kuid samas ei ajanud Parrot kunagi segamini religiooni ja [[teaduslik maailmavaade|teaduslikku maailmapilti]] – talle jäi religioon eelkõige südameheaduse, moraaliõpetuse ja kõlbluse alustalaks, kuid teaduslik maailmapilt tugines siiski empiirilistele-katselistele meetoditele. (lk 78–79)