Parun: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
4. rida:
:Peasell pani käed risti.
:Kartusest, et Porthos võiks tunda värske [[liha]] lõhna, hiilisid ülejäänud kaks leti alla.
:"Siin võtame ainult kerget õhtuoodet," ütles
:"Ah, või meie läheme teie tallu, Planchet? Seda parem," kiitis Porthos.
:"Teete mind väga õnnelikuks, härra parun."
10. rida:
:Pealegi rahustas neid see [[tiitel]]. Nad polnud kunagi kuulnud, et [[inimsööja]]t tituleeritaks "härra paruniks".
* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kümme aastat hiljem", II osa, 1960, lk 425-426
* Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maali[[kunstnik]], inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" [[klatš]]i. Kui teatasin tädile, et oleme [[kihlus|kihlatud]], puhkes suur [[tüli]] ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.
:Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju [[kerjus]]ega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle [[raha]]ga võite nälga surra."
:Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.
:"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt [[aristokraat]]ne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)
* [[Frankfurt]] oli esimene Saksa [[suurlinn]], mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne [[arhitektuur]] ja lopsakas rohelus ning — inimeste [[antipaatia]] [[Preisimaa]] suhtes. Tublide [[turist]]ide kombel rändasime [[Rothschildid]]e algkodu ja [[Schopenhauer]]i elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu [[Ariadne]]t, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste [[taim]]ede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu [[keskaeg]], oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest.
:Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" [[toit]]ude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi [[vorst]]ikesi. Ükskord ehmatas ta vaese [[kelner]]i peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu [[jootraha]], lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim [[tiitel]], mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!"
:Vaene kelner arvas, et tema ees on [[hull]]umeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79)
* [[Siber]] — see sõna lasus [[luupainaja]]na kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub [[karistus]]e alla, kui ta [[Majesteedisolvamine|tsaari isikut solvab]] tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, [[karskusselts]]i kuulumise eest satuti Siberisse, iga [[spordiühing]], karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne [[vandenõu]]laste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.
:Ja mis kõik ei ohustanud [[tsaar]]i püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii [[tsensuur]]itult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.
:Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)
* Loomulikult ei olnud [[maainimesed]] balti parunite suhtes hästi meelestatud. Kui maanteel mõni talupojavankrike mööda sõitis, möirgas talumees vihaselt "kuradi saks", ja mu mees nõudis, et ma pikematel jalutuskäikudel kannaksin kaasas [[revolver|revolvrit]], sest nende "lojuste" puhul ei võivat millegi peale kindel olla. Kuna kartsin väikest brauningut, mida mu mees oli pidanud "sobivaks" [[pulmakink|pulmakingiks]], palju rohkem kui kõiki neid "lojuseid", ei järginud ma tema nõuannet. Puudulikust keeleoskusest hoolimata olin peagi kõigi meie töölistega heal jalal. Nad ütlesid: "Härra on abiellunud valge mustlannaga; see on hull, aga hea inimene". (lk 85-86)
* Austria [[aristokraat]]ide armastusväärne [[kõrkus]], mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese [[jumalikkus]]es. Ent siin polnud mingeid kahtlusi, pisemadki parunivõsud olid veendunud, et nende armulik protestantlik [[jumal]] on nad loonud teisest materjalist kui eesti "lojuseid". [[Kodanlased|Kodanlasi]] tituleeriti ametist hoolimata "literaatideks" ning kui nad olid [[sakslased]], siis soositi neid armulikult.
:Balti parunid ise ei olnud kaugeltki "literaadid". Kui jõudsin mõisasse, kus mu mees elas juba kuus aastat, leidsin pärast hoolikat otsimist kaks raamatut: [[piibel|piibli]] ja [[pornograafia|pornograafilise]] väljaande "Lauljanna memuaarid". Ning kui ma oma esimese sõidu ajal [[Tartu]]sse ostsin neljasaja rubla eest [[raamat]]uid ja lisaks tellisin ajakirju mitmes keeles, oli mu mees siiralt hämmastunud ning ämm küsis nõutult:
:"Milleks sulle nii palju raamatuid? Heal [[perenaine|perenaisel]] on majapidamises nii palju tegemist, et ta ei leia aega lugemiseks."
:"Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks.
:Kui ma esimese [[hommikusöök|hommikusöögi]] ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on [[džemm]], vaatas mees mulle veel suurema [[võõrastus]]ega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult [[libu]]d."
:Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86)
* [[Viljandi]]s külastas meid vanapoolne mõisnik, keda kõik teised naersid. See oli kasimatu üpriski räpane vanahärra, kellel oli suur hall [[habe]]. Ma olin "naabritega" juba harjunud ja ei lootnudki, et nad räägiksid millestki muust kui majapidamisest. Vanahärra aga küsis [[ootamatult]], nagu oleks jutt [[kartul]]itest: "Kas te lugesite [[Anatole France]]'i uut teost?"
:Pärast seda küsimust tekkis vanahärra ja minu vahel südamlik [[sõprus]]. Ta tuli kolmeks päevaks külla, et võtta osa jahist, ja kaasas oli tal vaid [[hambahari]]. Ta jäi kolmeks nädalaks. Me läksime koos jahile, kuid ei toonud mingit saaki koju, me vestlesime raamatutest ja teistest maadest ning jätsime kitsed puutumata. Balti parunite silmis oli vanahärral tume [[minevik]]. Tollal kombekohase "õpingureisi" ajal oli ta sattunud [[Napoli]]sse ning armunud seal kalurineiusse. Napoli iludus ei võtnud teda kuulda ning perekonna kohkumusest hoolimata jäi noor baltlane kümneks aastaks sinna, lakkamatult püüdes kauni kalurineiu soosingut võita. Lõpuks ei saadetud talle kodunt enam raha, iludus abiellus Napoli noormehega, ning parun tuli kurvalt koju tagasi, südames igatsus [[lõunamaa]]de järele. Perekond pani ta paari "tubli" naisega, kes valitses mõisat. Tema aga süvenes [[raamat]]uisse, kus leidis osa sellest elust, mis temalt rööviti. Head peremehed põlgasid teda ning oli liigutav näha, kuidas pisut kohmakas, pahuravõitu mees elustus, kui leidis inimese, kes tundis Napolit ja moodsat [[kirjandus]]t. (lk 95-96)
* Läksin külalise juurde.
:"Parun Wolff, kas on tõsi, et te ei taha [[loomaarst]]iga ühes lauas istuda?"
:"Loomulikult, see räpane [[eestlane]]!"
:Vaatlesin "balti aadlikku" uuriva pilguga. "Te külastate meid peaaegu iga kuu, parun Wolff. Kas mina olen kordki keeldunud teiega ühes lauas istumast?"
:Balti parun ahmis õhku.
:"Eks ole," lisasin armuliku naeratusega, "kui mina suvatsen näruse paruniga ühes lauas istuda, siis võite teie olla rõõmus, kui sööte loomaarsti seltsis."
:Kummalisel kombel näis argument mõjuvat. [[Lõunasöök]] möödus rahumeelselt ja heatujuliselt — hoolimata loomaarsti kohalolekust. Siiski ütles parun Wolff hiljem mu mehele: "Kui mul oleks niisugune naine nagu sinul, hoolitseksin kõige kiiremas korras selle eest, et ta satuks [[Siber]]isse." (lk 108)
* Balti parunid jõid nagu nende alamadki, kuid alati vaid erilistel puhkudel — välja arvatud mõned tuntud [[joomar]]id, Kui perekond oli omavahel, oli paljudes mõisates vaid [[piim]] laual. ([[Vesi]] oli joogiks kõlbmatu.) Ent [[pidusöök]]ide ja jahi ajal oli enamik "kultuurikandjatest" täiesti purjus. Järgmisel päeval sarnanesid [[salong]]id lahinguväljaga. Mahagonist lauaplaatidesse olid sigarid põletanud suured augud, lõhkikäristatud sohvapadjad vedelesid kõikjal, põrand oli kilde täis. Mu [[klaver]] oli häälest ära, sest üks külaline oli terve pudeli veini klaverikeelte peale kallanud.
:Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari [[diplomaat]] sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.
:Siin aga olid mehed sageli maani täis ning nende ülimoraalsed naised ei näinud selles midagi imelikku. "Vaesed mehed, neil on majapidamisega nii palju muresid. Nad peavad vahel ka [[Meelelahutus|meelt lahutama]]." (lk 113)
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
==Luule==
| |||