Redaktsioon: 6. märts 2021, kell 17:29 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 983 muudatust Uus lehekülg: ' ==Proosa== * [Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see...'		Redaktsioon: 2. detsember 2021, kell 17:48 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 983 muudatust →‎Proosa Uuem muudatus →
6. rida: :"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik [[lipukiri]], [[kaupmees\|kaupmehe]] jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead [[hukkumine\|hukkuma]], et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen." (lk 348) * [[Robertson Davies]], "[[Mis on lihas ja luus]]". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999 * Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid [[lugupidamine\|lugupidamisest]] iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud [[daam]] hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes [[taktitunne\|taktitundeliselt]] arvestas teistega, säilitas igas olukorras [[armastusväärsus]]t ja [[viisakus]]t, varjas oma isiklikke [[tunne\|tundeid]] ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast ''umbilicus mundi''<nowiki>'</nowiki>ks, polnud vaid nende süü — [[aukartus]]est võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9) * Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maali[[kunstnik]], inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" [[klatš]]i. Kui teatasin tädile, et oleme [[kihlus\|kihlatud]], puhkes suur [[tüli]] ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada. :Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta [[parun]]iga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju [[kerjus]]ega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle [[raha]]ga võite nälga surra." :Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud. :"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58) * [[Frankfurt]] oli esimene Saksa [[suurlinn]], mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne [[arhitektuur]] ja lopsakas rohelus ning — inimeste [[antipaatia]] [[Preisimaa]] suhtes. Tublide [[turist]]ide kombel rändasime [[Rothschildid]]e algkodu ja [[Schopenhauer]]i elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu [[Ariadne]]t, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste [[taim]]ede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu [[keskaeg]], oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest. :Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" [[toit]]ude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi [[vorst]]ikesi. Ükskord ehmatas ta vaese [[kelner]]i peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi, andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu [[jootraha]], lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim [[tiitel]], mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!" :Vaene kelner arvas, et tema ees on [[hull]]umeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79) * Austria aristokraatide armastusväärne [[kõrkus]], mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese [[jumalikkus]]es. Ent siin polnud mingeid kahtlusi, pisemadki parunivõsud olid veendunud, et nende armulik protestantlik [[jumal]] on nad loonud teisest materjalist kui eesti "lojuseid". [[Kodanlased\|Kodanlasi]] tituleeriti ametist hoolimata "literaatideks" ning kui nad olid [[sakslased]], siis soositi neid armulikult. :Balti parunid ise ei olnud kaugeltki "literaadid". Kui jõudsin mõisasse, kus mu mees elas juba kuus aastat, leidsin pärast hoolikat otsimist kaks raamatut: [[piibel\|piibli]] ja [[pornograafia\|pornograafilise]] väljaande "Lauljanna memuaarid". Ning kui ma oma esimese sõidu ajal [[Tartu]]sse ostsin neljasaja rubla eest [[raamat]]uid ja lisaks tellisin ajakirju mitmes keeles, oli mu mees siiralt hämmastunud ning ämm küsis nõutult: :"Milleks sulle nii palju raamatuid? Heal [[perenaine\|perenaisel]] on majapidamises nii palju tegemist, et ta ei leia aega lugemiseks." :"Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks. :Kui ma esimese [[hommikusöök\|hommikusöögi]] ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on [[džemm]], vaatas mees mulle veel suurema [[võõrastus]]ega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult [[libu]]d." :Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86) * Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat [[vastuolu]], mis nende elus valitses. Ühel pool [[luksus]], loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need [[pisiasjad]], mis elu meeldivaks teevad. [[Salong]]ides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende [[tolm]]usus vähem silma, [[vannituba]]del puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei [[raamat]]uid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu [[välismaa]] [[kultuur]]i. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt [[patriotism]]ist, [[Prantsuse keel\|prantsuse]] või [[inglise keel]]t hästi osata oli peaaegu [[ebamoraalsus\|ebamoraalne]]. [[Haritus]] oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks. (lk 102) ** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981 [[Kategooria:Elukutsed]]

Aristokraat: erinevus redaktsioonide vahel