Pettumus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
43. rida:
:Kõige hädaohtlikum ja tänamatum on olla kellegi poolt jumaldatud. (lk 62)
* [[Marta Lepp]], "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
* Ühel päeval rääkis meile keegi, et [[hobune]] olevat [[kloun|tola]] löönud ning too ei saavat esineda. Vanaema saatis mind pudeli Prantsuse puna[[vein]]iga vigastatu juurde, võib-olla ka selleks, et mu tsirkusevaimustust pisut jahutada. Astusin viletsasse väikesesse [[telk]]i, lavatsil vedeles nukrameelne vanem mees, kellelt poleks küll veidraid hüppeid ja häid nalju lootnud, ning tema kõrval istus [[sukk]]i nõeludes väsinud kõhn naine, kahvatu, murelik, hallinevate juustega — ilus ratsutajanna. Kasvatajale, kes mind saatis, näis, et [[kaastunne|kaastundest]] nende vaeste inimeste vastu puhken ma peaaegu nutma; kuid see polnud kaastunne, mis [[pisar]]ad kurku tõi, vaid pettumus, võib-olla ka instinktiivne kohkumus, mida tunneb inimene kes esmakordselt heidab pilgu elule [[kuliss]]ide taga. (lk 18)
* Ma teadsin täpselt, kuidas tuli käituda saadikute, [[hertsog]]ite, ertshertsoginnade ja tavaliste surelikega. Aga kuidas tuleb käituda "kurikuulsa" [[anarhist]]i seltskonnas? Kuidas teda kõnetada? Ei või ju öelda "inimkonna vabastaja"? Samuti mitte lihtsalt "härra N."? Kuhu jääb nõutav aukartus?
:Ägedalt põksuva südamega astusin salongi. Isa esitles: "Härra N., minu tütar."
:Härra N. ei kandnud punast särki. Härra N-il ei paistnud [[pomm]]e taskus olevat, ta kandis õhturiietust ning oli väikest kasvu noorepoolne austria [[juut]] kõrge lauba ja kohevate mustade juustega. Laua juures ei pidanud ta ka ässituskõnesid, silmagi pilgutamata sõi ta serveeritud roogi, ta ei nimetanud meid kurnajateks ja vereimejateks, vaid viisakalt krahv Cr-iks ja komtessiks.
:Isa sinised silmad naersid iga kord, kui kohtusid minu omadega. Mehed vestlesid ladusalt, nad rääkisid kirjandusest. Asjatult püüdsin juhtida [[vestlus]]t teemale nr. 1 — [[anarhism]]ile. Härra N vaatas mulle kaastundlikult otsa ning pöördus jälle isa poole. Ta ei aimanud ju, millise aukartusega ootasin ühtainustki "anarhistlikku" sõna.
:Kui ta oli läinud, ütles isa: "Sul oli õigus, ma olen rõõmus, et kutsusin ta külla. Ta on sümpaatne, huvitav, tark inimene."
:Mina aga olin sügavalt pettunud oma esimesest tutvumisest anarhistiga. (lk 52)
* [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
| |||