Kirik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
* [[Protestantlus|Protestantlikud]] kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid [[koosolekuruum]]id ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi [[Jumal]]at tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi [[mets]]as või [[kodu]]s oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on [[vaim]] ja teda ei saa kummardada ei [[Jeruusalemm]]as või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal [[loodus]]es, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega [[sisekujundus|dekoreerinud]] kui inimeste loodud parimad [[pühakojad]].
** [[Sigrid Undset]], "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 252-253
* Kord oli aeg, kui kirik oli ääretult võimas – siis, kui varakristlased rõõmustasid, et neid peetakse [[inimene|inimesteks]], kes väärivad kannatamist oma [[veendumus]]te eest. Neil aegadel polnud kirik mitte ainult [[termomeeter]], mis salvestas avaliku arvamuse ideid ja põhimõtteid; see oli termostaat, mis muutis ühiskonna tavasid. [...] Nüüd on olukord muutunud. Väga sageli on kaasaegne kirik nõrk ja saamatu ning tema hääl kõlab ebakindlalt. Väga sageli on ta ''[[status quo]]'', praeguse olukorra, kirglikuim kaitsja. Kaugel sellest, et lasta end kirikust häirida, leiab tavalise kogukonna võimustruktuur lohutust kiriku vaikivast – ja sageli isegi häälekast – toest sellele, kuidas asjad hetkel on.
** [[Martin Luther King]]. [https://salk.ee/muu/kiri-uhest-birminghami-vanglast/ Kiri ühest Birminghami vanglast] 16. aprill 1963 (tõlkinud Ülle Leis)
* Eriti meeldis mulle väike kirik, mis paiknes [[saar]]el keset [[järv]]e, ning kuhu viis pikk [[sild]]. Valges ümbruses näis ta õhus hõljuvat. Meeleldi loobusin unest [[pühapäev]]a hommikul, kui sain minna hommikumissale saarekirikusse. Pehmest valgest [[hämarus]]est satuti tumedasse ruumi, [[pink]]idel põlesid keermelised õrna lõhnaga kollased vaha[[küünlad]] sihvaka võbiseva leegiga, [[ministrant]]ide poolenisti punased rüüd kumasid tuhmilt, [[vaimulik]]u kuju [[kantsel|kantslis]] paistis ähmaselt, väike astmaatiline [[orel]] pingutas kõigest väest. Oli [[Kristus]]e tulemise aeg, [[Advent|ootuse aeg]] enne messiase sündi, me kõik teame seda, me hüüame taeva poole, et ta avaneks ja saadaks maailmale [[lunastus]]t: ''rorate coeli''. Ning hiljem, kui jälle sillale astuti, oli taevas tõepoolest avanenud, [[päike]] säras, sinine laotus muutis [[lumi|lume]] veelgi valgemaks, [[õhk]] oli külm ning inimesed olid täis õilsaid [[kavatsus]]i ja hirmus näljased. (lk 22)
* Omari [[mošee]] oli väga ilus ning ühtlasi vapustav näide [[tolerantsus]]est ja vastastikkusest mõistmisest varematel aegadel. Kui [[ristisõdija]]d olid linna vallutanud, vajasid nad kirikut, et palvetada oma jumala poole. Siis pakkusid "vaenlased", muhamedlased, neile pool mošeed. Hoone poolitati suure eesriide abil, ühel pool palvetasid muhamedlased, teisel pool pidasid kristlased oma [[missa]]t. Allah ja kristlaste jumal said teineteisega väga hästi läbi. Praegugi räägib kivitahvel mošee seinal sellest haruldasest [[ususallivus]]e juhtumist. (lk 70)
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
==Vanasõnad==
| |||