Kaktus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
* ... kaktused on kõige mehisemad kõigist [[seeme|seemneid]] [[külv]]ama kutsutud ja seatud [[taim]]edest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli). Te võite neid [[armastus|armastada]], ainult et ilma neid sündsusetult katsumata, [[suudlus|suudlemata]] või [[embus|rinnale surumata]]; nad ei talu mingit intiimsust ega muud sihukest frivoolsust; nad on kõvad nagu [[kivi]]d, hambuni [[relv]]astatud, täis otsustavust mitte alla anda: käi eemale, kahvanägu, või ma tulistan! Väike kaktuste kollektsioon näeb välja nagu sõjakate gnoomide leer. Raiuge säärasel sõjamehel [[pea]] või [[käsi]] otsast: temast kasvab uus [[mõõk|mõõgaga]] vehkiv ja [[pistoda]]ga ähvardav sõdalane. Elu on võitlus.
** [[Karel Čapek]], "[[Aedniku aasta]]", peatükk "Kaktusekasvatajaist". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Loomingu Raamatukogu 40/41 1964, lk 83
* 1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele [[harjumus]]ele uuele maale [[taim]]i või [[loom]]i kaasa tuua — [[Austraalia]]sse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.
:1920. aastal saadeti Austraalia [[entomoloog]]e Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava [[liblikas|liblika]] muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.
:Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.
* [[Rachel Carson]], "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Valgus, 1968, lk 78
| |||