|
* Sageli vaatasin [[maailm]]a kaugelt eemalt või ei vadanudvaadanud seda üldse. Igal hetkel lendasid üle pea [[linnud]], keda ma ei näinud, pilved ja mesilased, sahisevad tuuleiilid, päike mu nahal. Elasin üksnes omaenese mõistuse tundetus hallikas maailmas, kus püüdsin kõike läbi mõtelda ega jõudnud mingite järeldusteni. Tahtsin, et mul oleks aega panna kokku [[maailmavaade]], kuid aega ei olnud kunagi piisavalt ja need, kellel see oli, paistsid omavat seda juba väga varasest noorusest, nad ei alustanud sellega neljakümneselt. Ma teadsin, et [[kirjandus]] oli üks asi, millega võis neljakümneselt alustada. Kui oled sellega alustades neljakümnene, võidakse öelda, et oled noor. Kõige muu jaoks olin ma vana, [[laev]]ad olid ammu lahkunud, rannast kaugel eemal, samas kui mina rühkisin ikka veel ranaranna poole, ma polnud veel oma laevagi leidnud. Tüdruk, kes meie juures elas - ta oli kaksteist - pani mind nägema mu enda piiratust, nagu seda polnud teinud keegi teine: mu haprust, mu kuulekust, mu tillukesi mässe; enekõike mu teadmatust ja tundelisust. Kui ma hommikul elutuppa astusin, oli laual pool ''[[hot dog]]''<nowiki>'</nowiki>i. Ma nimetasin seda [[banaan]]iks. Siis teadsin ma, et olen selle maailma jaoks liiga vana, et ta oli must üsna loomupäraselt mööda läinud ja jätkab samaviisi. Mu ainus lootus oli muuta mu mõistuse hall ja mudane [[maastik]] millekski tahkeks ja konkreetseks, mis seisab minust täiesti eemal ega olegi õigupoolest üldse mina. Ma ei teadnud, milline see tahke vorm olla võiks või mis kuju see võtaks. Teadsin üksnes, et pidin looma vägeva [[koletis]]e, kuna ma ise olin nii nõrguke. Pidin looma endast eraldiseisva koletise, kes teaks rohkem kui tean mina, kel on maailmavaade ja kes ei aja sassi sedavõrd lihtsaid sõnu. (romaani algus)
* Niisiis su väärtused, õnn ja asjad, mida vajavad inimesed su ümber. Nende asjade järgi peadki seadma oma elu kursi.
* Selest saab raamat vältimaks tulevasi [[pisar]]aid - hoidmaks mind ja mu ema [[nutt|nutmast]]. Seda võib nimetada edukaks, kui pärast selle lugemist mu ema nutmise lõplikult katki jätab. Ma tean, et lapse töö ei ole takistada oma ema nutmast, kuid ma ei ole enam laps. Ma olen [[kirjanik]]. Muutus, mille ma olen läbi teinud, saades lapsest kirjanikuks, annab mulle väe - ma pean silmas, et nõiduslik vägi ei ole mu sõrmedest kaugel. Kui olen küllalt hea kirjanik, ehk suudan takistada tema nutmist. Ehk suudan ma aru saada, miks ta nutab ja miks nutan mina, ning ravida meid mõlemaid oma sõnadega.
|
