Taimetoitlus: erinevus redaktsioonide vahel

* Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui [[proosa]] ja [[Hasso Krull|Krull]] teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni [[mask]]i, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" [[iroonia]] ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline [[y]] on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas [[vabavärss]] või [[blankvärss|blankvärsid]] peavad taanduma rangelt [[riim]]i aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, [[rütm]] on pinguldatud ja närviline nagu surija [[pulss]] ja süüdi on selles [[tsesuur]]i ülirohke kasutamine värsi sees.

** [[Priidu Beier]], "Androgüüni luule" Vikerkaar 10/1988, lk 93-95, Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus

 

[[Kategooria:Taimed]]