Oht: erinevus redaktsioonide vahel

* Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks [[faas]]i. Alguses on need ilmselgelt kohatud, [[heakord|heakorrale]] ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav [[identiteet]]: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - [[Juuksed|juustest]] või [[toit|toidust]] või [[pakkepaber]]ist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende [[kohalolek]] kahjustab selle pildi [[selgus]]t, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste [[koolnu]]te [[tolmu]]st, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. (lk 274-275)

** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015

 

==Allikata==