Redaktsioon: 25. detsember 2021, kell 18:24 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 974 muudatust Uus lehekülg: ''''Saša Tšornõi''' (kodanikunimega Aleksandr Glikberg, 13. oktoober 1880 Odessa – 5. august 1932 Provence, Prantsusmaa) oli vene poeet, prosaist ja lastekirjanik. ==Proosa== * Öeldakse, et kõrvad laubast kõrgemale ei kasva, kuid eeslid tõestavad iga päev vastupidist. ** Saša Tšornõi, [http://cherny-sasha.lit-info.ru/cherny-sasha/satira-v-proze/delikatnye-mysli.htm "Деликатные мысли (1906-1908)"] * Kõige hirmsamat asja, mis minu elus a...'		Redaktsioon: 25. detsember 2021, kell 18:45 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 974 muudatust →‎Proosa Uuem muudatus →
8. rida: * Kõige hirmsamat asja, mis minu elus aset leidis, ei saa õieti hirmsaks nimetadagi. See juhtus päise päeva ajal, ümberringi kahutas puuokstel merevaiguna küütlev [[härmatis]], inimeste näod olid naerul, ja polnud seal mingeid [[hai]]sid ega [[rott]]e... Ent veel praegugi – ja ega ma ole ju mingi lootusetu [[argpüks]] – jookseb mul judin üle selja, kui seda lugu meelde tuletan. Hakkab nagu kõhe – ja samas tuleb naer peale. * Mul oli eripärane [[iseloom]]. Säärane kalduvus ilmneb vahel koerakutsikatel: mingi hinna eest ei taha nad mängida omasugustega, vaid ikka suuremate [[kutsikas\|kutsikatega]]... Minuga oli sama lugu. Kas tuleb kuuendale-seitsmendale klassile isu [[lumekindlus]]t ehitada või hakkavad nad [[laptuu]]d mängima – mina olen ikka nendega kambas. Aitan vilistada, jooksen [[pall]]i järele, tegemist jätkub. Nemadki harjusid minuga ega ajanud mind ära. Mu hüüdnimeks sai Kukkel, sest mu pea oli ümmargune ning hästi lai tepitud [[sinel]] nägi eemalt vaadates välja nagu ümar nõelapadi. * Rumalast peast pakkusin ennast palli ära tooma. Ettevalmistusklasside õpilased tahaksid ju üldse hirmsasti ~~kangelastegusid~~[[kangelastegu]]sid korda saata ja näevad unes, kuidas lähevad [[taskunuga\|taskunoaga]] [[tiiger\|tiigri]] vastu... Suured loikamid rõõmustasid. Nad võtsid mu kätest kinni ja tõstsid mu otsekui jaamasamovari [[müür]]i äärde. Üks neist seisis seljaga vastu müüri, teine ronis talle õlgadele – see meenutas pisut rooma sammast. :Mind tõsteti maast lahti, heideti ülespoole ja ma lendasin – huh – müürile, ronisin üle serva ja lasin end teisele poole rippu... Kohev lumi, lai sinel – pole häda midagi! Ja lendasingi alla, maandudes pehmelt nagu udusulg vatipolstrile. * Ja äkki kostis kõigist [[põõsas]]test hirmuäratavat kiljumist, otsekui kisaks seal põrsakari, kellele on kuuma vett kaela kallatud... Paremal, vasakul ja selja taga – kõikjal [[tüdruk]]ud... Tuhanded, miljonid tüdrukud... Väikest, keskmist, suurt ja väga suurt kasvu. * Tõmbusin kössi nagu [[hiir]] lõksus. Müür minu selja taga tundus äkki taevakõrgune. Minu äraandjaid polnud näha ega kuulda... Kuhu oli kadunud minu armas poeglaste [[gümnaasium]]? Kas annaks kuhugi plehku panna? Kuidas ma sellest herilasepesast välja pääsen?! Sulav [[lumi]] lausa kõrvetas mu selga. [[Süda]] tagus kõrvus nagu auru jõul töötav [[rehepeksumasin]]. * Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss! ~~:Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...~~ :Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal. :Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud [[metslased\|metslaste]] kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte [[piinamine\|piinata]]... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud! * Ning esimene, võitlushimuline paksuke, sihtis külje pealt ja sikutas mind äkki ninast... Nagu oleksin tema meelest sangaga [[teekann]]! Mul oli hirmus piinlik... Vaatasin üles gümnaasiumiaia poole, lükkasin mütsisirmi peas õigesse asendisse ja hüüdsin läbitungivalt: :"Kuues ja seitsmes klass! Appi! Tüdrukud pii-na-vad mind!"

Saša Tšornõi: erinevus redaktsioonide vahel