Anna Woltz: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Hollandi ajakirjanikud |
Resümee puudub |
||
7. rida:
* Olen neljateistaastane. Mu [[isa]] kannab velvetpükse ja üle kõige meeldib talle tähti vaadata. Oih, ja selle oleksin peaaegu unustanud - eelmisel teisipäeval hävitas ta maailma. Mu [[ema]] nimi on Nora Quinn. Ta on Iirimaal sündinud ja räägib minuga vahetevahel [[inglise
* Tõmban kotist
:Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kartmatu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejäänud elu suhtes ülipönevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees
:Ma ei ole enam see tüdruk. (lk 10)
* Passifoto kõrval on mu [[nimi]]. Emilia December de Wit. Tõsiselt, mul ongi selline nimi.
:Teine eesnimi oli ema idee, ja isegi kui ma tulekuga hiljaks jäin ja alles 2. jaanuaril sündisin, oli tema meelest suurepärane mõte mulle [[Detsember|December]] nimeks panna.
:Isa oleks võinud öelda:
* "Kuhu sa siis lendad?" küsib päikesekollases vormis registreerimislaua töötaja.
:"[[New
:Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voodite kohal ripuvad [[poster|postrid]] poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi [[panoraam]]. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi [[armumine|armunud]]. (lk 11)
* Kõik on nii teistmoodi, kui oled [[üksindus|üksi]]. Värvid on ereda mad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. [[Tüdruk]], kes öösel isa krediitkaardi näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi
* Väljas klaasseinte taga näen seitsetteist
* See on möödas, ütlen endale. Ma ei saa Junoga enam koridorides kokku juhtuda. Tema sõbrad ei saa enam koolihoovil mulle midagi järele karjuda. Mu spordikott on kaitstud nende tulemasinate eest ja see kriimustustega hoiukapp ei ole ka enam minu oma.
:Ma ei lähe sinna kooli enam kunagi tagasi. (lk 14)
* Mul on kotis artikkel, mille eile öösel pähe õppisin. Lennuki kliimaseade filtreerib õhust välja lausa 99,97 protsenti kõigist
:Niipea kui oma aknaäärsele kohale istun, asun ellu viima Reegel Number Ühte. Võtan kotist paki desinfitseerivaid
* Ma tunnen, kuidas asi hakkab viltu kiskuma.
:Vahel, kui ma pingsalt oma PIN-koodile mõtlen, ei suuda ma seda järsku enam meenutada. Samamoodi on [[hingamine|hingamisega]]. Niipea kui hakkan oma hingamisele tähelepanu pöörama, ei saa mu [[kopsud]] enam aru, kuidas nad normaalselt toimima peavad.
:Issand, kui [[piinlikkus|piinlik]] see on.
:Ma hakkan hingeldama. (lk 19)
* Ja siis jään ma magama ja näen unes isa
:See vanamoodne asi seisab tema toa keskel. Vasest käepideme väntamise peale hakkavad [[planeedid]] krigisedes ümber päikese keerlema. Ma olin kuueaastane, kui tohtisin seda esimest korda teha. See oli maagiline. Vaid ühe käega panin ma planeedid liikuma. Samal ajal kui mina aeglaselt
* Kui lennukirattad maad puudutavad, tunnen kurgus klompi.
:Olen [[Kolumbus]]. Esimest korda elus Ameerikas.
:Niipea kui Newarki lennujaamas sees olen, vaatan innukalt ringi. Aga ma näen vaid räpase vaibaga halli koridori ja ähvardavaid silte punaselt mahatõmmatud mobiilidega. Salamisi olin lootnud, et Ameerika lausa läigib. Et kõik on laitmatult puhas ja moodne. See oleks mulle küll tõesti meeldinud. (lk 22)
* [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika]] pole maa, kuhu võib niisama lihtsalt sisse jalutada. (lk 22)
* "Okei. Pane oma vasak [[pöial]]
:Ma kõhklen hetkeks, kui seda rasvast klaaspinda näen. Aga Ameerika heaks teen mida iganes. Mõden kõigest jõust kotis olevale antibakteriaalsele geelile ja asetan pöidla skannerile. (lk 24)
* Seal, hallikas kauguses, on New York.
:Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna [[siluett|silueti]] otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läikivad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tantsida kaks sõna: ''lõpuks ometi''.
:Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
:Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
:Ameerika ''ongi'' üks [[lugu]]. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise
* Reedepärastlõunane liiklus on hullumaja. Kõikjal on kollased
* Ja järsku tekib mul küsimus, kas ''mina'' siia ikka sobin.
62. rida:
* Et kas ma siia sobin?
:Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt korraks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest
:''Its beginning to look a lot like Christmas.''
:Mul pole ühtki tolmust kaisukaru ja karvast kassi kohe kindlasti mitte. Aga kui ma üldse kuskil maailmas end koduselt tunda võin, siis peab see siin olema. Selles säravas linnas. (lk 30)
* New Yorgi kaarti tuleb vaid korra vaadata, kui juba taipad, kuidas see linn rajatud on. Justkui oleks keegi oma klotsikarbi sisu ruudulisele paberile laiali laotanud. Põhjast lõunasse suunduvaid laiu teid kutsutakse ''Avenue''<nowiki>'</nowiki>deks, idast läände viivaid
:Ma tahaks, et minu
* Mul on selline tunne, nagu astuksin taksost otse [[filmivõtted|filmivõtete]] keskele. Võtteplatsile, mille kallal on inimesed töötanud nädalaid, et isegi maailma kõige lollimale vaatajale selgeks teha: selle loo tegevus toimub New Yorgis.
:Aga et siis päriselt ongi nii.
:Kui takso minema sõidab, vaatan põnevusega enda ümber ringi. Tänavat ääristavad kõrged, õhulised, leegitsevates sügisvärvides puud. Enamik maju on viiekorruselised. Nad on punakaspruunid ja ookerkollased ja hallid, lamedate katuste ja graatsiliste metallist tuletõrjetreppidega fassaadidel. Mööda kõnnib kaks tüdrukut, kelle kohta võin kohe öelda, et nad on
* ״[Seth:] "Abby on üheksa-aastane ja see on tüdrukute puhul kõige jubedam [[vanus]]. Tal pole aimugi, kui ohtlik maailm on, aga ta arvab, et on [[James Bond]] ja suudab kõik New Yorgi probleemid ära lahendada."
:"Ja et ta võib sulle tüdruksõbra sebida."
:Kohe soovin, et ma poleks midagi öelnud, sest ta põskedelt oli [[Punastamine|punetus]] just kaduma hakanud. (lk 36)
* "Ma räägin liiga palju," ütleb ta.
81. rida:
:See pole tõsi, sest enamasti hoian ma suu kinni. Ma kardan kogu aeg, et ütlen midagi valesti. Olen juba neliteist aastat ilmas elanud, aga mul on tunne, et ei tunne selle reegleid ikka veel. (lk 36)
* Viimastel päevadel olen jõudnud ette kujutada kõik võimalikke
:Aga ma ei oleks ealeski osanud arvata, et minu üüritud [[tuba]] üldse ei eksisteerigi. (lk 38)
* Tahan talle järele karjuda, et ta peab siia jääma. Et ma olen neliteist ja mul pole õrna aimugi, mida ma nüüd tegema pean. Ta on ainuke newyorklane, keda ma kasvõi natukenegi tunnen. Igatahes ainuke, kes arvesse läheb, sest muidu tean ma siin vaid
* Vaatan telefoni. Olen saanud kolm uut vastamata kõnet isalt. Mu kehas on šokeerivalt palju
* Kell on kuus õhtul ja väljas pimeneb kiirelt. [[Tänava
:Silmitsen neid tükk aega. Siis asetan jala kahele südamekesele ja liigutan saabast aeglaselt edasi-tagasi. (lk 41-42)
* Tõmban [[kohver|kohvril]] sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise - ja mõtlen noormehele, keda kord
:Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhikoolis oli võib-olla teisiti. Aga minu
:Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et [[täis
* Tänava lõpus on kuuerealine tee, mis lõikab põiki läbi linna. Liiklus seisab tohutus [[ummik|ummikus]] ja — otse loomulikult - kõik tuututavad vahetpidamata. Vähemalt pooled autodest on taksod. Mitte kuhugi minevad taksod. (lk 43)
* Üritan mõelda filmide peale, taas ette kujutada, et kõnnin üle lava, aga olen liiga väsinud.
:Suudan mõelda vaid isa planetaariumile. Näen enda ees planeet Maad ja mul on tunne, et seisan kaldu. Kogu aja
* Olen harjunud end üksildasena tundma. Kui kuulen, kuidas ema minu kandmise ajast räägib, siis tean, et tundsin end kindlasti ka tema kõhus veidi üksildasena.
107. rida:
* "Mida sa siin õieti teed?" küsib poiss.
:"Ootan [[sõber|sõpru]]."
:"Sõpru? Need on need nelinurksed pildid
:Ma noogutan. "Neid ma ootan." (lk 50)
* Avastan, et vigastatud tüübi kolmandale korrusele vedamisel on üks eelis: see annab sooja. Sellest on juba kaua aega möödas, kui mõni teine keha mulle nii lähedal oli. Isa ei ole juba aastaid tohtinud mind [[puudutus|puudutada]]. Emale pole kunagi meeldinud kellegi teise ihu enda oma vastas tunda. (lk 52)
* Tean väga hästi, et see on hullumeelne idee. Tavaliselt ma isegi ei mõtleks mingi võõra tüübi juures ööbimise peale. Sethi juures küll, aga see oli teistmoodi. See Seth on minust veel kohmakam ja ujedam ning tal on üheksa-aastane õde. Vanema venna juures võib ööbida küll.
:Aga see isik, kes praegu mul kaela ümber ripub, ei paista üldse uje olevat. Ta näeb välja kui vaesunud pärija ja vannub nagu Ameerika filmide kangelased. On vaid üks asi, mis võimaliku öömajalise vaatenurgast praegusel hetkel tema kasuks räägib: ta on vaid pooleldi teadvusel.
:Seda pole palju, olen nõus. Aga New Yorgi tänavad on täna õhtul karmid. Ja kui tõenäoliselt saab sind [[vägistamine|vägistada]] keegi, kes pidevalt ära [[Minestus|minestab]]? (lk 53)
* "Kus mu [[telefon]] on?" mõmiseb poiss. Ta korjab püksid uuesti üles. "Pean äratuse panema. Need jobud seal haiglas ütlesid, et mul võib olla [[peapõrutus]]. Kui kogu seda verd nägin, kukkusin ja lõin pea ära." Ta ohkab.
:"Nad ütlesid, et ema peab mu täna öösel iga kahe tunni tagant üles ajama."
:Ma kergitan imestusest kulme. "Kus su [[ema]] siis on?"
:"Kodus, Detroitis."
:"Kas sa seda arstile ka ütlesid?"
126. rida:
* Annan talle pooltäis pudeli ja oranži tableti ning üritan mitte tähele panna, kui kena ta on. Koolis on sedasi välja nägevad tüübid need kõige hullemad. Kõik nad on Juno sõbrad. Ja eelmisel nädalal pidin just nende internetipostituste peale oksele hakkama. (lk 58)
* [Jim:] "
* Vanasti, kui ema reisil oli, võisin isa kõrval suures voodis magada. Talle ei meeldinud muinasjutud, nii et enne uinumist rääkis ta mulle asjadest, mis olid tõeliselt olemas. Saturni rõngastest. Õhupallidest, aurumasinatest ja baromeetritest. Ja Benjamin Franklinist, kes läks tormi ajal tuulelohet lennutama, et välku kinni püüda. (lk 59)
|