Toit: erinevus redaktsioonide vahel

* Inimese toit on koduloomad. Hirve[[Hirv]]e toit on [[hein]]. Sajajalgsele maitsevad rohujuured. Öökullid-varesed[[vares]]ed himustavad hiiri[[hiir]]i. Kes nendest teab õiget maitset?

* Süües isa suu auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta [[käed]]. Tütar seisis püsti, et isa [[taldrik]]ut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad[[sõna]]d olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma [[abielu]] pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema [[pilk]] püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! [[Nuga]] lõikunuks ta puruks, [[kahvel]] puurinuks läbi, [[lusikas]] löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks[[kild]]udeks. Aga selle tarvis seisis samas kõrval tütar. Tema jälgis teraselt muutusi isa ilmes. Niipea kui kulmude[[kulm]]ude vahele ilmus esimene märk püstjast vaost, tõstis tütar juurde, ükskõik kui palju veel taldriku peal oli. Sest vastavalt isa meeleolule ilmus vagu iga kord ise kiirusega[[kiirus]]ega. Selle oli tütar selgeks saanud; alguses, pärast ema surma, talitas ta nagu emagi ja tõstis juurde taldriku seisu järgi. Sellega ta aga tulemusteni ei jõudnud, tütrelt nõuti enamat. Varsti sai tütrel asi selgeks ja ta luges isa tahtmisi näoilmest.

* Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, [[või]]ga kaetud röstitud [[leib|leival]], sinna juurde [[uba|ube]] tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud [[seller]]i, [[tomat]]ite, [[sidrun]]imahla ja [[oliiv]]iõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara [[London]]ist kaasa.) Roheline [[pipar]] oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka [[piim]]a, külast.) Sõin ka banaane[[banaan]]e koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid[[küpsis]]eid Uus-Meremaa või ja Wensleydale'i [[juust]]uga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaat[[vein]]ipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega [[lugemine]]. [[Söömine]] on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi [[mõtlemine|mõtlemist]] tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad [[loom]]ad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja [[inimene]] peab õnnistama iga [[päev]]a, mis toob endaga kaasa hea [[seedimine|seedimise]] ja väärtusliku võime [[nälg]]a tunda. (lk 13)

* Toit on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski [[kirjanik]]. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik [[lapsepõlv]] andis mulle kaasa [[hirm]]u, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me [[kodu]]s sõime. Minu [[ema]] oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud [[lihtsus]], mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu [[ilmutus]] tuli nagu Pühal [[Augustinus]]el vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor [[lavastaja]], siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites [[restoran]]ides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme ''chez moi''. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad[[sibul]]ad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud [[puder]] pruuni [[suhkur|suhkru]] ja koorega on toit, mis sobib isegi [[kuningas|kuningale]]. (lk 14)

* Mitte et [[kõigesööja]] elu lihtne oleks. [[Koaala]] ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on [[eukalüpt]] väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev [[soolestik]], nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad[[Lehm]]ad söövad hirmu tundmata [[rohi|rohtu]] ja [[teravili|teravilja]]. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: [[tšillipipar]] (mille tõi Euroopasse [[Kolumbus]]), [[tubakas]], [[alkohol]], [[kohv]], [[artišokk|artišokid]] või näiteks [[sinep]]. (lk 158)

* Olen kokku puutunud mitut usku välitööteadlastega, kes on söönud kohalikke toite nagu [[rohutirts]]ud, [[kaan]]id või kookospiimas hautatud nahkhiired[[nahkhiir]]ed, osalt [[viisakus]]e pärast, osalt [[uudishimu]]st,ja minu arvates osalt ka selleks, et Ühendriikidesse naastes oleks, millest rääkida. (lk 196)