John Keats: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
 
2. rida:
'''John Keats''' (31. oktoober 1795 London – 23. veebruar 1821 Rooma) oli inglise romantiline luuletaja.
 
==Luule==
 
<poem>
2
48. rida:
* "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 65
 
==Kirjad==
 
* Ma pole kindel milleski muus kui südametundmuste pühaduses ja [[Kujutlus]]e tões - see, mida Kujutlus haarab [[Ilu]]na, peab olema [[tõde]] - ükskõik, kas see oli enne olemas või mitte - sest ma mõistan kõiki meie kirgi ja ka armastust nii, nagu nemad oleksidki oma ülevuses olemusliku Ilu loojad -
* Ma olen selles asjas seda innukam, et pole veel suutnud tajuda, nagu saaks mõnd asja tunnetada tõena järeldava arutluse teel - ometigi peab seegi olema võimalik -
* Ma põikan kogu aeg teemast kõrvale - kindlasti ei ole keerulise [[Vaim]]u puhul lood täpselt samad - Vaimuga, mis on kujutlusrikas, kuid muretseb samas ka selle viljade pärast - mis eksisteerib osalt aistingu ja osalt mõtte varal - kellele aastad annavad paratamatult filosoofilisuse - selline Vaim, nagu on mu meelest sinul, ja seetõttu on sinu igavese [[õnn]]e jaoks vaja, et sa mitte ainult ei rüüpaks seda vana taevaveini, mida ma nimetaksin meie kõige eeterlikumate maiste meeliskluste taasseedimiseks; vaid et sa ka kasvataksid oma teadmisi ja teaksid kõike.
** Benjamin Baileyle, 22. november 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 68-71
 
 
* Sõin pärast teie lahkumist Haydoniga õhtust ja see oli väga meeldiv päev, ma õhtustasin ka (sest olen viimasel ajal liiga palju väljas käinud) Horace Smithiga ning kohtasin Hilli ja Kingstoni pool nende kaht [[vend]]a ja üht Du Bois' nimelist [[mees]]t - nad hoolisid vaid sellest, et mind veenda, kui palju on [[huumor]] naudingu seisukohalt teravmeelsusest ülem - Need mehed ütlevad asju, mis küll jahmatavad, kuid ei tekita mingit tunnet, nad on kõik sarnased; nende maneerid on sarnased; nad tunnevad kõiki moetegelasi, nad isegi [[söömine|söövad]] ja [[joomine|joovad]] ning käivad kannuga ümber maneerlikult - nad kõnelesid Keanist ja tema rahvalikust trupist - oh, oleksin ma teie asemel selle trupi seltsis, ütlesin endamisi!
** George ja Tom Keatsile, 21., 27. (?) detsember 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 71-73
 
 
* Mul on tõesti kahju, et minu värsside lugemiseks tuleb ületada [[eelarvamus]]i - see riivab mind rohkem kui mis tahes ülikriitilisus mõne mu passuse suhtes. "Endymionis" olen ma väga tõenäoliselt kolinud juhtohjade tagant lapsevankrisse. Luule vallas on mul mõned aksioomid ja sa võid ise näha, kui kaugel ma olen nende tuumast. 1. Ma arvan, et luule peaks üllatama peene liiasusega, mitte ainukordsusega - see peaks rabama lugejat kui tema enda üllaimate [[mõte]]te sõnastus ning ilmnema peaaegu meenutusena - 2. Kokkupuuted Iluga ei tohi kunagi jääda poolikuks - nii et löövad lugeja pigem pahviks kui pakuvad rahuldust: [[kujund]]ite tõus, teekond ja loojak peab paistma talle sama loomulikuna kui [[päike]]sel - paistma lugeja peale ning loojuma kainelt, ehkki suurejooneliselt, jättes ta videviku toredusse - kuid lihtsam on mõtelda, milline luule peab olema, kui niisugust luulet kirjutada - ja see viib mind veel ühe aksioomini. Et kui luule ei võrsu sama loomulikult nagu lehed [[puu]]le, siis parem ärgu teda üldse olgu.