Dekoloniseerimine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
 
4. rida:
** [[Kathy Page]], "Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas", rmt: "Vana siddalane", tlk Anne Allpere, 1994, lk 5–12
 
 
* Muidugi on dekolonialism ja [[postkolonialism]] eelkõige viimasel paarikümnel aastal suurte Lääne impeeriumimaade kontekstides tõeliselt lõkkele lahvatanud teemad, mida tüüpiliselt käsitletakse 16.–20. sajandi Euroopa suurvõimude [[vallutus]]te kontekstis. Ajalooliselt [[rass]]i alusel dehumaniseeritud rahvaste enesekehtestusvõitlused kannavad neil päevil aina enam vilja ja kohtades, mis nende [[ekspluateerimine|ekspluateerimise]] arvelt jõukaks said, toimuvad jõudumööda sellega seotud [[vastutus]]t teadvustavad muudatused. Lääne dekoloniseerimisega tegelevad institutsioonid taotlevad mitmekesisemat liikmesust enda ridades ja programmides. Dekoloniseeriv [[haridus]] toetab klassikalise Euroopa-põhise [[kaanon]]i rikkalikumaks kujunemist, aga ka holistilise, kriitilise, mittehierarhilise õpikogemuse pakkumist. Dekolonialism hõlmab [[patriarhaalsus|patriarhaalsete]], [[kapitalism|kapitalistlike]] ja [[modernism|modernistlike]] väärtuste ümbermõtestamist ka laiemalt ühiskondlikul ning isiklikul tasandil, see tähendab pidevat teraapilist õpiprotsessi. Kuigi see on praegusel ajal kindlasti Lääne päritolu trend, mis peavoolustumisele tüüpiliselt maadleb [[silmakirjalikkus]]e ja kuritarvitamisega, seisneb selle [[ideoloogia]] unikaalsus sisekaemuslikkuses, [[enesekriitilisus]]es ja [[vastuolu]]de aktsepteerimises, mis ei võimalda seda nii hõlpsasti instrumentaliseerida.
* Osalesin mõned aastad tagasi magistriprogrammi raames [[Holland]]is valge [[privileeg]]i teadvustamise töötoas, kus, pidades tõdema, et ma ei pea taluma [[diskrimineerimine|argidiskrimineerimist]] oma [[nahavärv]]i tõttu ja mul on täielik õigus saada oma koduriigis [[haridus]]t ja [[arstiabi]], avastasin end grupi kõige kõrgemalt positsioonilt kõrvuti minust kümme aastat vanema Hollandi valge mehega, kes omab [[Amsterdam]]is kinnisvara. [[Ebaõiglus]] ja [[segadus]] ajasid mind tohutult närvi: te ei saa aru, ma olen [[Ida-Euroopa]]st! Need olukorrad ei ole võrreldavad! Minu [[esivanem]]ad olid [[pärisorjad]]!
:Sestsaadik olen teravalt tähele pannud, kui vähe suhestub dekoloniaaldiskursus ikka veel kogemustega, mis tulenevad [[Nõukogude okupatsioon]]ide, [[Vene impeerium]]i või ka Saksa [[ristiretk]]ede kontekstist. Need seosed ongi komplekssed, aga see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Kui neid luuakse, siis mitte niivõrd kohalikus kontekstis, vaid [[diasporaa]]s, võideldes idabloki esindatuse eest lääne kolonialismi kontseptsioonides [---].
* Lääne dekolonialismis kõneldakse palju vastutuse võtmisest ja süü aktsepteerimisest. Ida-Euroopa puhul võiks rõhuda pigem [[kaasvastutus]]ele, [[sõltuvus]]suhtele koloniaalmaailmaga ja tänu sellele tekkinud võimalustele. [[Ohver|Ohvrinarratiivi]] heietamise kõrvalt võiksime ehk olla tänulikud [[prestiiž]]i ja eeliste üle, mida [[euroopalikkus]]ega samastumine on meile võimaldanud. Ka [[Eesti NSV]] nautis ju ihaldusväärset "Nõukogude Lääne" staatust, ning võrreldes paljude teiste mitte-euroopalike kogukondadega kannatasid Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad Nõukogude tsiviliseerimisterrori all mõnevõrra vähem.
** [[Maria Muuk]], [https://kultuur.err.ee/1608428384/maria-muuk-kolonialismikeskustelu-jatkuks "Kolonialismikeskustelu jätkuks"], ERR, 08.12.2021
 
[[Kategooria:Poliitika]]