Maria Muuk: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Kaasamine|Kaasav]] [[koostöö]] ja [[kommunikatsioon]] ongi praktikas väga keeruline, eriti kuna individualistlik ja tootlikkusele orienteeritud ühiskonnakorraldus seda ülemäära soosinud ega õpetanud pole. Seda enam on jätkusuutlikumate ühistegutsemiskultuuride teadlik katsetamine ja arendamine (sh ka põrumine, vabandamine, õppimine, jagamine!) igaühe õlul.

* Austa oma tööd põhjaliku läbimõtlemise, mõtestamise ja väärtustamisega, ole valmis teadjamatelt küsima ja ka kõrvale astuma. Austa teist inimest ja tema tööd vahetu, selge, läbipaistva ja empaatilise suhtlusega, mis annab talle võimaluse konteksti mõista ja võrdsena vastata.

 

 

* Ka selliste raskuste korral, mis mõjutavad sõna otseses mõttes meid kõiki, nagu praegune [[pandeemia]], leiavad disainmõtlejad ja häkkijad lahendusi, pidades justkui enesestmõistetavaks, et igaühel on võimalust ja huvi need kasutusele võtta.

* Nõnda triivivad ka paljud häkatonil sündinud prototüübid pigem spekulatiivse disaini ja fiktsiooni valda. Need on nagu [[ulmefilm]]i tehnoloogilised liidesed, mis võivad usutavad paista, kui tausta süüvimata filmimaailma sisse elada. Olles ise osa praegu vändatavast linateosest, jään nõutuks: miks peaksin pandeemia ajal hakkama saamiseks laadima alla veel ühe [[äpp|äpi]], kui uudisteportaalid ning ühismeediaplatvormid mind niigi juba rohkem kui küllaldaselt informeerivad? Pigem teeb mulle muret [[nutisõltuvus]] ja fakt, et mu niigi sage telefonikasutus on viimase kahe nädala jooksul kasvanud 30%, rääkimata arvutist. Ma ei usu, et ükski väidetavalt tsentraliseeritud ja erakordselt objektiivne koondportaal leevendaks infojanu, mis on nüüdseks niikuinii juba veidi vaibunud. Miks peaks mul vaja olema veel ühte Messengeri, [[Facebook]]i või [[Reddit]]it? Nüüd, kui arvuti on ainuke vahend nii töötegemiseks, õppimiseks, lõõgastumiseks kui ka suhtlemiseks (vähemalt kolme platvormi või programmi vahel laveerides), tundub sotsialiseerumine kurnavam kui eales varem.

:Kriisiolukorra võlu ongi loomingulisuse esiletulek ka neis, kes ameti poolest disainer või kunstnik ei ole.

* Kuidas vahendada otseülekande kaudu kollektiivse ja/või ruumilise kogemuse atmosfääri (arvestades sealjuures katkendliku ja uduse ühendusega)? Kas on võimalik elutuppa üle kanda näiteks teatriskäigu rituaalide pühalik-pidulikkust või kunstinäituse avamise veinirüüpamist ning väikevestlusi? Kuidas nende üritustega seotud käitumismallid ja ootused ümber pro­grammeerida? Selliste küsimuste uurimine, analüüsimine ja prototüüpide väljatoomine võiks muuta kultuuri­tarbimist laiemaltki.

* Graafikutelt on näha, et need, kes pole harjunud infot internetist saama, ei taju kaasvastutust pandeemia seljatamisel nii suurel määral kui põlised digitarbijad – rääkimata veebipõhiste uuslahenduste vajakajäämisest nende gruppide kaasamisel. Enamiku viiruse paremaks haldamiseks mõeldud tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole arvestatud nendega, keda viirus kõige rohkem ohustab. Kortermaja koridoriseinale kinnitatud paberileht abi pakkuvate ja seda vajavate naabrite kontaktandmetega tundub efektiivsem kui mitmesammulist registreerimist nõudev äpp.

** Maria Muuk, [https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/viirushaigus-ei-ole-ainult-disainivaljakutse/ "Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse"], Sirp, 17.04.2020