Primo Levi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Primo Levi 1950ndail '''Primo Michele Levi''' (31. juuli 1919 – 11. aprill 1987) oli Itaalia juudi päritolu keemik ja kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud "Kas see on inimene" ja "Hingetõmbeaeg". ==Kas see on inimene== Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund 2004, sari "Luukamber" * Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane"...'
 
6. rida:
Primo Levi, "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund 2004, sari "Luukamber"
 
* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe maailmavaate, järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
on selle ahela lõpus koonduslaager. Ta on ühe maailmavaate, järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
* Fašistlik miilits arreteeris mu 13. detsembril 1943. Olin kahekümne nelja aastane, mitte eriti mõistlik ja ilma mingi elukogemuseta ning mul oli selgelt väljakujunenud hoiak, mida neli aastat kestnud segregatsioonirežiim ja rassiseadused olid veelgi süvendanud: elada oma üsna ebareaalses maailmas, mida asustasid viisakad kartesiaanlikud fantaasiad, siiras meestevaheline sõprus ja veretud suhted naistega. Minus elas mõõdukas ja abstraktne mässuvaim. (lk 9)
* Ja saabus öö, ja see öö oli selline, et ükski inimene poleks tohtinud seda näha ja elama jääda. Kõik tundsid seda: ükski valvur, ei itaallane ega sakslane, ei söandanud vaatama tulla, mida teevad inimesed, kes teavad, et peavad surema.
15. rida ⟶ 14. rida:
* Me tuleme autost maha ja meid saadetakse suurde lagedasse tuppa, kus on hirmus kuum. Kui janused me oleme! Vee õrn sulin radiaatorites teeb meid pööraseks: me pole neli päeva tilkagi joonud. Ja ometi on siin kraan ja selle kohal silt, mis ütleb, et joomine on keelatud, sest vesi pole puhas. Tobedus, on ilmne, et silt on õel nali, "nad" teavad, et me oleme janusse suremas ja viivad meid tuppa, kus on kraan, ja ''Wassertrinken verboten''. Ma joon ja õhutan ka kaaslasi seda tegema; kuid pean sülitama, sest vesi on leige ja lääge ning lõhnab soo järele.
:See on põrgu. Täna, meie päevil, peab põrgu olema just niisugune, suur ja lage tuba, kus meil tuleb püstijalu oodata, ja kraan, kust tilgub vett, mida ei saa juua, ja me ootame midagi jubedat, ja midagi ei juhtu, ja ikka veel ei juhtu mitte midagi. Mida mõelda? Ei saa enam mõelda, ja nii ongi, kui ollakse surnud. Keegi istub põrandale. Aeg möödub tilkhaaval. (lk 17)
* Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks tõde: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud riided, kingad, isegi juuksed; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka nimi: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
* Poiss seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi õhtul. Tema lasti hommikul haiglast välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt (naiivsusega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt hambaharju tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "''Vous n’etes pas à la maison''." Ja seda refrääni kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole sanatoorium, siit lahkutakse ainult korstna kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
* Poiss seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi õhtul. Tema lasti hommikul haiglast välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt (naiivsusega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt hambaharju tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "''Vous n’etes pas à la
maison''." Ja seda refrääni kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole sanatoorium, siit lahkutakse ainult korstna kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
* Ja oh imet: janust kokku kukkumas, märkasin ühe akna taga käeulatuses ilusat jääpurikat. Avasin akna ja murdsin purika lahti, kuid otsekohe ilmus mu ette üks pikk ja turjakas kuju, kes seal väljas ringi tiirutas, ja lõi jääpurika mul jõhkralt käest. "''Warum?''" küsisin oma kehvas saksa keeles. "''Hier ist kein Warum''" (siin ei küsita, miks), vastas tema ja tõukas mu sisse tagasi. (lk 22)
* Laagri värava juures hakkab mängima fanfaar: ta mängib Rosamundet, tuntud sentimentaalset laulukest, ja see tundub meile nii kummaline, et vahetame turtsatades pilke; meis tärkab kergendustunne, võibolla ei kujuta kõik need tseremooniad endast muud kui vägevat saksa stiilis bufonaadi. Aga kui fanfaar Rosamunde lõpetab, hakkab ta mängima marsse, üht teise järel, ja ennäe, hakkavad paistma meie töölt naasvate kaaslaste salgad. Nad liiguvad viiekaupa reas: nende kõnnak on kummaline, ebaloomulik, jäik, otsekui oleksid nad ainult luudest koosnevad hernehirmutised; kuid nad marsivad rangelt marsirütmis. (lk 23)
37. rida ⟶ 34. rida:
:Seepärast oli külm kogu talve paistnud meile ainsa vaenlasena, aga vaevalt jõudis ta järele anda, kui märkasime, et oleme näljased. Ja sedasama viga korrates ütleme täna: "Kui ainult seda nälga poleks!..."
:Aga kuidas suudaksime loobuda mõtlemast näljale? Laager tähendab nälga; meie ise oleme nälg, elav nälg. (lk 63)
* Teisel pool teed töötab ekskavaator. Trosside otsas rippuv kopp ajab hambulised lõuad laiali, mõtleb hetke, nagu kõhkleks, mida valida, viskub siis savise ja pehme maa poole ning lööb sellele näljased hambad sisse, kabiini katuselt aga tuleb rahulolev pahvak tihedat valget suitsu. Siis tõuseb kopp uuesti, teeb poolringi, oksendab suure suutäie selja taha välja ja alustab otsast peale.
alustab otsast peale.
:Labidale toetudes vaatame seda pilti andunult. Iga kopa suutäie järel liigahtavad meie suud, aadamaõunad jõnksatavad üles ning alla, haletsusväärselt nähtavad lõdva naha all. Me ei suuda ennast ekskavaatori söömaajastseenist lahti kiskuda. (lk 63)
* Suletagu okastraadi taha tuhanded erinevad indiviidid, erinevas vanuses, erinevast sotsiaalsest keskkonnast, erinevat päritolu, erinevat keelt kõnelevad, erineva kultuuritaustaga, erinevate traditsioonidega inimesed ja allutatagu nad seal pidevale kontrollile ja ühesugusele režiimile, mis ei vasta kõige elementaarsematele vajadustele. Ja kehtestagu eksperimentaator võimalikult ranged reeglid, et teha selgeks, mis on põhiline ja mis inimlooma poolt olelusvõitluses omandatud.
49. rida ⟶ 45. rida:
* Oleme kogu jõust võidelnud talve saabumise vastu. Oleme klammerdunud kõigi soojade hetkede külge, iga loojangu ajal oleme püüdnud päikest veel natuke aega taevas hoida, aga kõik on olnud asjatu. Eile õhtul loojus päike pöördumatult räpasesse sumusse ja traatide rägastikku ning täna on talv käes.
:Meie teame, mida see tähendab, sest me olime siin juba eelmisel talvel, ja teisedki õpivad selle ruttu ära. See tähendab, et nende kuude jooksul, oktoobrist aprillini, sureb igast kümnest seitse. (lk 105)
* Tasapisi saabub vaikus ja minu kolmanda korruse narilt on näha ja kuulda, kuidas vana Kuhn, barett peas, rindkeret ägedalt edasi-tagasi õõtsutades valju häälega palvetab. Kuhn tänab Jumalat, et teda ei selekteeritud.
edasi-tagasi õõtsutades valju häälega palvetab. Kuhn tänab Jumalat, et teda ei selekteeritud.
:Kuhn on arust ära. Kas ta ei näe oma kõrvalnaril kreeklast Beppot, kes on kahekümneaastane ja läheb ülehomme gaasikambrisse? Mees teab seda ja lamab, sõnagi lausumata ja enam midagi mõtlemata, ning vahib ainiti laelampi. Kas Kuhn ei tea, et järgmine kord on tema kord? Kas Kuhn ei saa aru, et täna on sündinud midagi jälki, mida ükski palve, mitte mingi ülestunnistus, mitte mingi kahetsus, ühesõnaga, mitte miski inimese võimuses olev enam iial ei hüvita?
:Kui mina oleksin Jumal, sülitaksin Kuhni palve maa peale tagasi. (lk 110)