Primo Levi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgis: Täpsustuslehekülgede lingid
18. rida:
* [[Poiss]] seletas meile vastutahtsi, et kõik teised on väljas tööl ja tulevad tagasi [[õhtu]]l. Tema lasti [[hommik]]ul [[haigla]]st välja, täna on ta tööst vaba. Küsisin temalt ([[naiivsus]]ega, mis juba mõni päev hiljem mulle uskumatuna tundus), kas meile ei antaks vähemalt [[hambahari|hambaharju]] tagasi; poiss ei naernud, nägu väljendamas sügavat põlgust, nähvas ta mulle: "''Vous n’etes pas à la maison''." Ja seda [[refrään]]i kuulsime me kõigilt: te pole enam kodus, see pole [[sanatoorium]], siit lahkutakse ainult [[korsten|korstna]] kaudu. (Mida see küll tähendab? Hiljem saime seda õige hästi teada.) (lk 22)
* Ja oh [[ime]]t: janust kokku kukkumas, märkasin ühe akna taga käeulatuses ilusat [[jääpurikas|jääpurikat]]. Avasin akna ja murdsin purika lahti, kuid otsekohe ilmus mu ette üks pikk ja turjakas kuju, kes seal väljas ringi tiirutas, ja lõi jääpurika mul jõhkralt käest. "''Warum?''" küsisin oma kehvas [[saksa keel]]es. "''Hier ist kein Warum''" (siin ei küsita, miks), vastas tema ja tõukas mu sisse tagasi. (lk 22)
* Laagri [[värav]]a juures hakkab mängima [[fanfaar]]: ta mängib Rosamundet, tuntud sentimentaalset laulukest, ja see tundub meile nii kummaline, et vahetame turtsatades [[pilk]]e; meis tärkab kergendustunne, võibolla ei kujuta kõik need tseremooniad[[tseremoonia]]d endast muud kui vägevat saksa stiilis bufonaadi. Aga kui fanfaar Rosamunde lõpetab, hakkab ta mängima [[marss]]e, üht teise järel, ja ennäe, hakkavad paistma meie töölt naasvate kaaslaste salgad. Nad liiguvad viiekaupa reas: nende kõnnak on kummaline, ebaloomulik, jäik, otsekui oleksid nad ainult [[luu]]dest koosnevad [[hernehirmutis]]ed; kuid nad marsivad rangelt marsirütmis. (lk 23)
* Kui oleksime mõistlikud, lepiksime ilmselge tõsiasjaga, et meie tulevik on täiesti tume, et iga [[ennustus]] on meelevaldne ja ilma vähimagi aluspõhjata. Aga mõistlikud on inimesed üsna harva, kui mängus on nende endi [[saatus]]: igal juhul eelistavad nad äärmusi, nõnda et iseloomust sõltuvalt on mõned meie hulgast sügavalt veendunud, et kõik on kadunud, et siin ei saa elada ning et [[lõpp]] on kindel ja kiire; teised jälle usuvad, et kui raske elu meid ka ei ootaks, ikkagi on [[pääsemine]] tõenäoline ega või kaugel olla, ja kui meil jätkub [[usk]]u ning [[jõud]]u, näeme jälle kodu ja oma armsaid. Need kaks klassi, pessimistid ja optimistid, pole siiski nii erinevad: mitte sellepärast, et oleks palju agnostikuid, vaid sellepärast, et enamik kõigub järjekindlusetult ja ebaloogiliselt kahe äärmuse vahel, sõltuvalt vestluskaaslasest ja ajahetkest. (lk 28)
* Kahjuks olen unustanud need otsekohesed ja selged sõnad[[sõna]]d, mida lausus mees, kes juba aastatel 1914-1918 Austria-Ungari armee seersant Steinlaufina raudristi välja teenis. Mul on sellest kahju, sest nüüd pean tema konarlikus [[itaalia keeleskeel]]es esitatud hea sõduri monoloogi[[monoloog]]i tõlkima kahtleja keelde. Aga nende sõnade mõte, mida ma ei unustanud ega unustagi, oli järgmine: just nimelt sellepärast, et laager on suur masinavärk, mille eesmärgiks on meid loomadeks[[loom]]adeks muuta, ei tohi me loomastuda; ka niisuguses kohas saab ellu jääda, ja sellepärast tuleb tahta ellu jääda, et jutustada, et anda tunnistust[[tunnistus]]t; ja ellujäämise jaoks on oluline pingutada selle nimel, et päästa vähemalt tsiviliseerituse [[skelett]], kondikava, väline vorm. Me oleme kõigist õigustest ilmajäetud [[orjad]], kaitsetud kõigi solvangute[[solvang]]ute eest, määratud peaaegu kindlasse surma[[surm]]a, kuid üks asi on meile alles jäetud ja me peame seda kogu jõust kaitsma, sest ta on viimane: me võime keelduda murdumast. (lk 33)
* Kõik teavad, et saja seitsmekümne nelja tuhanded on Itaalia [[juudid]]: tuntud Itaalia juudid, kes saabusid kaks kuud tagasi, kõik [[advokaadid]], kõik arstid[[arst]]id, neid oli üle saja, ja nüüd pole neid rohkem kui nelikümmend, need, kes ei oska tööd teha ja lasevad enda tagant leiva ära varastada, ja saavad hommikust õhtuni kõrvakiile[[kõrvakiil]]e; sakslased kutsuvad neid "''zwei linke Hände''" (kaks vasakut kätt) ja isegi [[Poola]] juudid põlgavad neid, sest nad ei räägi jidišit[[jidiš]]it. (lk 40)
* Lugude valik on väike, vahest tosin, iga päev needsamad, hommikul ja õhtul - igale sakslasele armsad marsid ja rahvalaulud. Nad lõikuvad meie mälusse[[mälu]]sse, neist saavad viimased asjad laagrist, mis me unustame: nad on laagri hääl, tema geomeetrilise hulluse[[hullus]]e tajutav väljendus, märk kellegi otsusest meid kõigepealt inimestena nullida ja seejärel aeglaselt tappa.
:Kui see [[muusika]] kõlab, siis teame, et meie kaaslased seal väljas udus[[udu]]s marsivad nagu elutud masinad[[masin]]ad; nende hinged on surnud ja muusika ajab neid, nagu [[tuul]] kihutab kuivanud lehti[[leht]]i, lämmatades nende tahte. Tahet[[Tahe]]t pole enam: iga trummilöök[[trumm]]ilöök tähendab sammu[[samm]]u, nõrkenud lihaste[[lihas]]te nähtavat kokkutõmmet. Sakslased on sellega hakkama saanud. Neid on kümme tuhat ja nad on üksainus hall masinavärk; nad on täpselt paika pandud; nad ei mõtle ega taha, nad astuvad. (lk 42)
* Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja peksust[[peks]]ust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud vagunites[[vagun]]ites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas väsimuses[[väsimus]]es edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid[[uudis]]eid sellest, mida Auschwitzis[[Auschwitz]]is üks inimene võis teisele teha. (lk 45-46)
* Inimese võime leida endale nišš, leida oma nurgake, ehitada enda ümber õhuke kaitsebarjäär, seda ka näiliselt lootusetutes olukordades, on uskumatu ja vääriks põhjalikku uurimist. Tegu on olulise kaitsestrateegiaga, mis on osalt passiivne ja teadvustamata ning osalt aktiivne: pista [[voodi]] kohale seina sisse [[nael]], et riputada sinna ööseks [[saapad]] kuivama; sõlmida [[naaber|naabritega]] sõnatud mittekallaletungipaktid; vaistlikult tajuda selle komando ning ploki kombeid ja reegleid ning neid aktsepteerida. Selle pingutuse viljana suudetakse mõne nädalaga uuesti saavutada teatud [[tasakaal]], teatud kindlustunne ootamatuste ees; olen suutnud endale [[pesa]] ehitada ja saanud üle kohavahetuse traumast. (lk 47)
* Asi pole ainult [[ämber|ämbri]] juurde minekus: kord näeb ette, et ämbri viimane kasutaja peab ise minema peldikusse[[peldik]]usse seda tühjendama; ka on reegel, et öösel võib [[barakk|barakist]] väljas käia ainult ööriietes (särgi ja aluspükste väel) ning näidates öövahile numbrit. Teadagi järeldub sellest, et [[öövaht]] püüab säästa sellest teenistusest oma sõpru, rahvuskaaslasi ja prominente; lisagem siia veel, et vanad olijad on oma meeli niivõrd teritanud, et nad on imelisel kombel suutelised ainult ämbrist kostva sorina järgi kindlaks tegema, kas vedeliku tase läheneb ohtlikule piirile või mitte, mistõttu neil õnnestub peaaegu alati tühjendamisest pääseda. Sellepärast on ämbri tühjendamise kandidaate igas barakis üsna piiratud arvul, väljavalamist vajava vedeliku kogus on aga vähemalt kakssada liitrit, mistõttu ämbrit tuleb tühjendada oma kakskümmend korda.
:Nõnda siis satume me, kogenematud ja privileegideta, igal öösel suurde ohtu, kui vajadus meid ämbri juurde sunnib. Ootamatult ilmub nurgast öövaht ja rabab meist kinni, kritseldab endale üles meie numbri, annab meile paari puukingi ja ämbri ning ajab meid lõdisevate ja unistena välja [[lumi|lumme]]. Peame vedama ennast kuni peldikuni, käes ämber, mis peksab vastu paljaid sääri[[säär]]i, vastikult soe; ta on üle igasuguse mõistliku piiri täis, ja on vältimatu, et rappumisega loksub midagi meile jalgadele, ja kuigi see ülesanne on eemaletõukav, on ometi parem, kui see langeb meile ja mitte meie narinaabrile. (lk 51)
* Teel tööle, vankudes suurtes puukingades jäätunud lumel, vahetasime mõne sõna ja sain teada, et Resnyk on poolakas; ta on kakskümmend aastat Pariisis[[Pariis]]is elanud, kuid tema [[prantsuse keel]] on kirjeldamatu. Ta on kolmekümneaastane, aga nagu meile kõigile, võiks tallegi pakkuda vanust seitsmeteistkümnest viiekümneni. Ta jutustas mulle oma loo, mille tänaseks olen unustanud, kuid kindlasti oli see valus, jõhker ja liigutav lugu; sest niisugused on kõik meie lood, sajad tuhanded lood, kõik erinevad ja kõik täis traagilisi, jahmatavat paratamatust[[paratamatus]]t. Me jutustame neid õhtuti kordamööda üksteisele, nad on juhtunud Norras[[Norra]]s, Itaalias[[Itaalia]]s, Alžeerias[[Alžeeria]]s, Ukrainas[[Ukraina]]s ning on lihtsad ja mõistetamatud nagu piiblilood. Aga ehk ongi need lood uuest [[Piibel|Piiblist]]? (lk 55)
* Veendumus, et elul on olemas [[eesmärk]], on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam. Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni[[kevad]]eni. Muust me praegu ei hooli. See eesmärk ei sisalda praegu teisi eesmärke. Hommikul, kui ootame loendusplatsile rivistunult lõpmata kaua tööleminekut ja iga tuulehoog tungib riiete alla ning jookseb tugevate värinatena üle meie kaitsetute kehade, on kõik ümberringi hall ja meiegi oleme hallid. Hommikul, kui on alles pime, uurime me kõik idataevast, ct märgata leebema aastaaja esimesi märke, ja iga päev kommenteeritakse päikesetõusu: täna tõusis ta natuke varem kui eile; täna on natuke soojem kui eile; kahe kuu pärast, kuu aja pärast annab külm järele ja siis on meil üks vaenlane vähem. (lk 61)
* Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. [[Tellis|Telliskive]], millest ta koosneb, kutsutakse ''Ziegel'', ''briques'', ''tegula'', ''cegli'', ''kamenny'', ''bricks'', téglak ja vihkamine on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu [[Paabeli tornitorn]]i juures, ja nii me teda hüüamegi: ''Babelturm'', ''Bobelturm'', ja tema kaudu vihkame oma isandate suurushullust, nende põlgust Jumala[[Jumal]]a ja inimeste, meie, inimeste vastu.
:Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi sakslasedki tunnevad, et antiikse needuse[[needus]]e sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud [[jumalateotus]]. (lk 62)
* Sest selline on inimese loomus, et läbielatud vaevad ja kannatused[[kannatus]]ed ei summeeru meie meeltes, vaid väiksemad peituvad suuremate sisse vastavalt hierarhiale[[hierarhia]]le. Asjade selline korraldus pärineb Ettehoolduselt endalt ja just see lubab meil laagris ellu jääda. Ja see on ka põhjus, miks vabaduses[[vabadus]]es elav inimene pole kunagi rahul: inimesel pole aimu sellest, milline peaks olema täieliku rahulolu seisund, veel vähem sellest, mis sellise rahulolu tagavad, sest tegureid on palju, nad on pealistikku ja neile antakse ühe põhiteguri nimi; kui see lõpuks kaob, siis tõdetakse valusa jahmatusega, et selle teguri sees on veel üks teine, tegelikult terve rida teisi tegureid.
:Seepärast oli [[külm]] kogu talve[[talv]]e paistnud meile ainsa vaenlasena, aga vaevalt jõudis ta järele anda, kui märkasime, et oleme näljased. Ja sedasama viga korrates ütleme täna: "Kui ainult seda nälga[[nälg]]a poleks!..."
:Aga kuidas suudaksime loobuda mõtlemast näljale? Laager tähendab nälga; meie ise oleme nälg, elav nälg. (lk 63)
* Teisel pool teed töötab ekskavaator. Trosside otsas rippuv kopp ajab hambulised lõuad laiali, mõtleb hetke, nagu kõhkleks, mida valida, viskub siis savise ja pehme maa poole ning lööb sellele näljased hambad sisse, kabiini katuselt aga tuleb rahulolev pahvak tihedat valget suitsu. Siis tõuseb kopp uuesti, teeb poolringi, oksendab suure suutäie selja taha välja ja alustab otsast peale.