Primo Levi: erinevus redaktsioonide vahel

* Teisel pool teed töötab [[ekskavaator]]. Trosside otsas rippuv kopp ajab hambulised lõuad laiali, mõtleb hetke, nagu kõhkleks, mida valida, viskub siis savise ja pehme maa poole ning lööb sellele näljased [[hambad]] sisse, kabiini katuselt aga tuleb rahulolev pahvak tihedat valget suitsu[[suits]]u. Siis tõuseb kopp uuesti, teeb poolringi, oksendab suure suutäie selja taha välja ja alustab otsast peale.

:[[labidas|Labidale]] toetudes vaatame seda pilti andunult. Iga kopa suutäie järel liigahtavad meie suud, aadamaõunad[[aadamaõun]]ad jõnksatavad üles ning alla, haletsusväärselt nähtavad lõdva naha all. Me ei suuda ennast ekskavaatori söömaajastseenist lahti kiskuda. (lk 63)

* Suletagu okastraadi taha tuhanded erinevad indiviidid, erinevas vanuses, erinevast sotsiaalsest keskkonnast, erinevat päritolu, erinevat keelt kõnelevad, erineva kultuuritaustaga, erinevate traditsioonidega inimesed ja allutatagu nad seal pidevale kontrollile[[kontroll]]ile ja ühesugusele režiimile, mis ei vasta kõige elementaarsematele vajadustele. Ja kehtestagu eksperimentaator võimalikult ranged reeglid, et teha selgeks, mis on põhiline ja mis inimlooma poolt olelusvõitluses omandatud.

:Ma ei usu kõige ilmsemasse ja kergemasse järeldusse[[järeldus]]se: et inimene on oma loomult just nii brutaalne, egoistlik ja rumal, nagu lubab arvata ta [[käitumine]], kui on eemaldatud kogu kultuuriline pealisehitus, ja et ''Häftling'' on seega lihtsalt piiranguteta inimene. Ma arvan pigem, et siit ei saa järeldada midagi muud, kui et meeleheitlikus viletsuses ja füüsilises abituses[[abitus]]es tõrjutakse tagaplaanile paljud harjumused ja sotsiaalsed instinktid. (lk 75)

* Juutidest prominendid on Saksa koonduslaagri tüüpiline produkt: pakutagu mõnele orjaseisuses indiviidile privilegeeritud positsiooni, teatavaid hüvesid ja arvestatavat tõenäosust ellu jääda, nõudes vastutasuks loobumist loomulikust solidaarsusest oma kaaslastega, ja küllap leidub neid, kes sellega nõustuvad. Selline inimene jääb väljapoole üldistüldisi seadusi ja ta omandab puutumatuse[[puutumatus]]e; seepärast muutub ta seda vastikumaks ja vihat umaksvihatumaks, mida suurema võimu[[võim]]u ta saab. Kui tema juhtida antakse trobikond õnnetuid, kelle elu ja surma üle ta võib otsustada, muutub ta julmaks hirmuvalitsejaks[[hirmuvalitseja]]ks, sest mõistab, et kui tema ei ole seda piisavalt, siis asub tema kohale keegi teine, keda peetakse sobivamaks. Ja et ta ei saa välja valada oma viha rõhujate peale, siis pöörab ta selle mõistusevastaselt rõhutute vastu; ja ta tunneb rahuldust, et võib suunata ülaltpoolt tuleva [[ülekohus|ülekohtu]] edasi oma alluvatele.

* Kantiinis kuuldud uudised liitlaste dessandist Normandiasse[[Normandia]]sse, [[venelased|venelaste]] pealetungist ja ebaõnnestunud [[atentaat|atentaadist]] Hitlerile[[Hitler]]ile olid meis kergitanud ägedaid, kuid lühiajalisi lootuselaineid. Igaüks meist tundis jõudu päev-päevalt kahanevat, elutahet kustuvat, vaimu tuhmuvat; ja Normandia ning Venemaa olid nii kaugel, ja talv nii ligi; nälg ning meeleheide olid nii konkreetsed ja kõik ülejäänu nii ebareaalne, et tundus võimatu, nagu oleks olemas üks teistsugune maailm ja teistsugune aeg kui meie mudane maailm ja meie steriilne seisev aeg, mille lõppu me ei suutnud enam ette kujutada.

:Elava inimese jaoks on ajaühikutel alati väärtus, mis on seda suurem, mida suuremad on selle sisemised ressursid, kes seda aega kasutab; kuid meie jaoks liikusid tunnid, päevad ja kuud tuimalt tulevikust minevikku ikka liiga aeglaselt nagu vastik, ülearune ollus, millest püüdsime võimalikult ruttu lahti saada. Lõppenud oli aeg, mil päevad järgnesid üksteisele elavate, hinnaliste ja korvamatutena, tulevik seisis meie ees halli ja üksluisena nagu ületamatu barjäär. Meie jaoks oli [[ajalugu]] peatunud. (lk 99-100)