Diana Gabaldon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Diana Gabaldon''' (sündinud 11. jaanuaril 1952 Williamsis Arizona osariigis USAs) on USA kirjanik. =="Võõramaalane", 1. raamat== Tsitaadid väljaandest: "Võõramaalane", 1. raamat, tlk Lauri Vahtre, 2014. * Inimesi kaob alatihti. Küsige esimese ettesattuva politseiniku käest. Veel parem ajakirjaniku käest. Kadumised on nende leib. (romaani eessõna, lk 5) * Ma polnud selliseid asju otseselt planeerinud, minu mõtted käisid lihtsalt selliseid radu, et kuidas...' |
Resümee puudub |
||
50. rida:
:Kui tabasime ta paganluse ilminguile aktiivselt lahi sõrmede vaatamas, näis ta piinlikkust tundvat, aga lõi üldiselt kaega ja kuulutas selle vaid kohalikuks, ajaloolise värvinguga eripäraks, umbes nagu rohelise värvi kandmine iirlaste 1798. aasta ülestõusu mälestuseks.
:"Tegelikult üsna huvipakkuv asi," kinnitas ta ja ma tundsin sisemise ohke saatel ära õpetlase hääletooni sama eksimatult kui ööbiku laksutamise. Hingesugulase häält kuuldes alustas Frank otsekohe akadeemilist paaritumistantsu ja üsna pea olid nad juba kaelani arhetüüpide ja iidsete ebausukommete ning nüüdisaegsete religioonide paralleelide keskel. (lk 19)
* "Provva Randali on taimedest väegade uvitud," kinnitas ta oma seltsilisele, kes tõstis pooleldi viisakusest, pooleldi kõva kuulmise tõttu pead. "Pressib neid raamatu vahel ja puha."
:"Kas tõesti?" küsis härra Crook huvitatult paksu valget kulmu kergitades. "Mul on mõned pressid - ma mõtlen, päris pressid mis on kohe taimede jaoks mõeldud. Sain onupojalt, kui ta ülikoolis käis ja vaheajaks meie juurde tuli. Tõi mulle ja ma ei raatsinud talle öelda, et ma ei kasuta selliseid riistapuid. Taimed vaja rippuma panna, vaat mis, või siis raami peal kuivatada ja marlikotti panna, purki võib ka, <!--//-->aga miks peaks kellelgi olema tarvis taimi niimoodi laiaks litsuda seda ei mõista ma mitte."
:"Kes teab, võib-olla vaatamiseks," sekkus proua Baird vastutulelikult. "Proua Randali on teinud nii kenasid kassinaereid ja kannikesi sellised, mille võiks ära raamida ja seina peale riputada nagu pildi." :"Hmmm," tegi härra Crook ja tema näoilme andis mõista, et võibolla pole see kaheldav idee isegi päris võimatu. (lk 19-20)
* "Umbkaudu 500. ja 1300. aasta vahel käisid normannid siin rannikul sadu kordi," jätkas Frank unistavalt kaugusse vaadates, nähes vaimusilmas tervet lohepeadega laevade armaadat tuulest tõugatuna lähemale purjetamas. "Viikingid nimelt. Ja nad tõid endaga kaasa palju müüte. See maa siin armastab müüte. Paistab, et nad juurduvad siin hästi."
:Seda võisin ma uskuda küll. Õhtuhämarus oli saabumas ja ühtlasi ka torm. Pilvede alt kumava tontliku valguse käes näisid isegi tee ääres seisvad kõigiti moodsad majad sama iidsed ja sama kurjakuulutavad kui too päikeses ning vihmas kulunud piktideaegne kivi sada jalga eemal ristteel, kus ta oli valvanud juba tuhat aastat. Tundus, et tulemas on öö, mida sobib veeta toas tihkelt suletud riivide taga. (lk 21)
* "Nii see on," ütlesin ma, mässides vette kastetud salvrätti hambaid kokku surudes käelaba ümber. "Mehed kipuvad väga "värvikad" olema, kui neist šrapnellikilde välja õngitseda."
:Seejärel püüdis härra Bainbridge kallutada vestlust neutraalsele ajaloolisele pinnale, märkides, et teda on alati huvitanud nõndanimetatud profaanse kõnepruugi variatsioonid eri ajastutel. Näiteks "Gorblimey", niis on hiline moondvorm vandumisest "God blind me". (lk 22)
* Frank noogutas, lastes ebaõpetlaslikul uukselokil laubale vajuda. Ta heitis selle masinliku liigutusega tagasi. "Huvitav asi," lausus ta, "kogu see profaanse kõnepruugi areng."
:"Jah, kusjuures see jätkub praegugi," märkisin ma, suhkrutangidega suhkrutükki võttes.
:"Jah?" tundis härra Bainbridge viisakalt huvi. "Kas täheldasite mingeid huvitavaid variatsioone oma, ee, sõjakogemuse käigus?"
:"Jaa," vastasin ma. "Minu lemmikväljendiks oli see, mida kasutas üks jänki. Williamsoni nimeline mees, kui ma ei eksi siis New Yorgist. Ta ütles seda alati, kui ma tal riideid vahetasin."
:"Ja kuidas see kõlas?"
:"Jeesus Kristus Roosevelt," vastasin ma ja kukutasin osava liigutusega Franki kohvitassi tüki suhkrut. (lk 23)
* Ootamatult sähvatas läheduses välk, selle kannul tuli piksekärgatus ja kõik tuled kustusid. Omaette vandudes hakkasin sahtlites kobama.
:Ma olin kuskil küünlaid ja tikke näinud. Elektrikatkestused olid mägismaal nii tavalised, et kõigis võõrastemajades ja hotellitubades pidid tingimata küünlad käepärast olema. Olin näinud neid ka kõige elegantsemates hotellides, kus nad olid lõhnastatud kuslapuuga ja sätitud jääklaasist küünlajalgadesse, mis olid varustatud sädelevate reflektoritega.
:Proua Bairdi küünlad olid märksa proosalisemad - lihtsad, valged ja sirged -, kuid neid oli palju, ning ka tikutoose oli tervelt kolm. Ma ei kavatsenud sellises olukorras stiiliküsimustes pirtsutama hakata.
:Panin küünla järgmise välgusähvatuse valgel tualettlaual olevasse sinisesse savist küünlajalga ja käisin toa läbi, läites ülejäänuid, kuni kogu ruum sai sooja võbelevat valgust täis. Väga romantiline, mõtlesin ma, ja vajutasin lüliti enam-vähem meelega välja, et elektri ootamatu tagasitulek ebasobival hetkel meeleolu ei rikuks.
:Küünlad oli põlenud vaevalt pool tolli, kui uks avanes ja Frank sisse paiskus. Sõna otseses mõttes, sest tema järel tuppa tuisanud tuulehoog kustutas ära kolm küünalt. (lk 24)
* "Claire, kas sinu hoole all oli palju šotlasi?" küsis ta järsku. "Välihospidalis või Pembroke'is?"
:"Muidugi," vastasin veidi üllatunult. "Kui hospidal Amiens'is seisis, oli meil üksjagu Seaforthe ja Camerone, ja hiljem, pärast Caeni, oli jälle palju Gordoneid. Suuremalt jaolt toredad poisid. Enamiku asjade suhtes maru rahulikud, aga viimased argpüksid, kui süstimiseks läks." Muigasin, meenutades üht eriti pelglikku.
:"Meil oli üks - tegelikult üsna krõbe vanapoiss, III Seaforthi rügemendi torupillimängija -, kes ei talunud absoluutselt nõela, eriti kui torgati tuharasse. Ta oli tundide kaupa kohutavalt tujust ära, enne kui kedagi endale süstlaga ligi lasi, ja ka siis püüdis meid ära rääkida, et me käsivarde süstiksime, ehkki süst pidi olema intramuskulaarne." Mälestus kapral Chisholmist ajas mind naerma. "Ütles mulle: "Kui mina olen näuli maas ja perse paljas, siis peab tibi olema miu all, mitte selja taga, kübaranõel näpu vahel."" (lk 27)
* Sõja tõttu oli mu viimasest käigust Salisbury tasandikule juba mitu aastat möödas, kuid olime varsti pärast abiellumist Frankiga Stonehenge'i igatahes külastanud. Nagu teisedki turistid, hulkusime me hämmastunult kõrgete kivihiiglaste vahel ja vahtisime ammuli sui altarikivi ("kus muistsed druiidid oma inimohvrid tegivad", nagu kõlavalt teatas bussitäie itaallaste koknikeelne giid, itaallased aga samal ajal kohusetundlikult iseenesest üsna tavalist kiviplokki pildistasid). (lk 32)
* Elu teadlaste keskel oli mulle õpetanud, et hästi sõnastatud arvamus on tavaliselt parem kui halvasti sõnastatud fakt, vähemalt kehtib see akadeemilise karjääri tegemise kohta. (lk 32-33)
* Tempel. Kalmistu. Astronoomiline observatoorium. Hukkamispaik (siit ka sobimatult ristitud "tapakivi", mis seisab pooleldi maasse vajunult rajatise ühel küljel). Turuplats. See viimane ettepanek mulle meeldis; ma kujutlesin elavalt ette, kuidas megaliitilised perenaised, korvid käevangus, triliitide vahel askeldavad ja kriitilisel pilgul viimase punasavist kruuside partii läiget hindavad, kuulates samal ajal skeptiliselt kiviaegsete pagarite ning hirveluust labidate ja merevaiguhelmeste müütajate plära.
:Ainsad argumendid selle hüpoteesi vastu olid minu arvates altarikivi alt avastatud matused ja põletusmatuste jäänused Z־aukudes. Kui need just polnud kaalumisel petmisega vahele jäänud kaupmeeste haledad jäänused, sest muidu tundus mulle inimeste turuplatsile matmine mõnevõrra ebasanitaarne olevat. (lk 33)
* Hingasin majadest möödudes mõnuga sisse mägismaa joovastavat õhku, milles segunesid kanarbiku, salvei ja luudpõõsaste lõhn, lisaks näpuotsaga koldesuitsu ja praetud heeringa hõngu. Küla lasus väikese nõo embuses ühe järsu kaljukünka jalamil, mis koos teistega mägismaa raba pinnasest äkitselt üles viskub. Need teeäärsed majad olid õige kenad. Sõjajärgne jõukuselaine oli kaasa toonud värske värvikihi ja isegi vähemalt saja aasta vanune kirikla uhkeldas ümber logisevate aknaraamide veetud kollaste triipudega. (lk 34)
* "Värskeid uudiseid?" Hinnanud pilguga laual vedelevate paberite kasimatut välimust, rehkendasin, et kõnealused uudised võiksid pärineda umbes aastast 1750. Nii et vast mitte kõige värskemad.
:"Jaa, tõesti. Me ajame siin sõjaväenimekirjadest teie abikaasa esivanema Jack Randalli jälgi." Vikaar naaldus mulle lähemale ja jätkas rääkimist ühest suunurgast nagu gangster ameerika filmist. "Ma, seesamune, "laenasin" kohaliku ajalooseltsi arhiivist mõned dokumendid. Ega te kellelegi ei ütle?"
:See lõbustas mind, lubasin tema kohutava saladuse endaga hauda viia ja heitsin pilgu üle toa, otsides mugavamat tooli, kus 18. sajandi viimastest uudistest osa saada. (lk 35)
* "Kui kena teist," pomisesin, mõeldes onu Lampsi peale. Ka tema hukkus pommitamiste ajal, saades surma mürsust, mis tabas Briti Muuseumi loengusaali parajasti siis, kui ta seal loengut pidas. Teda <!--//-->tundes uskusin ma ikka, et onu Lampsi viimane tunne oli rõõm pomm ei kukkunud kõrvalasuvasse Pärsia muististe osakonda. (lk 35-36)
* "Mmm," ütlesin tassi tagasi alustassile asetades. "Ma pole nii ammu Oolongi saanud."
:Proua Graham noogutas ja minu kiitus pani ta särama. Ta oli kahtlemata vaeva näinud - munakoorekujuliste teetasside alla olid pandud käsitsi heegeldatud linikud ning laual ilutsesid küpsised ja paksuks kuumutatud kohvikoor.
:"Janojaa, sõja ajal ei olnud seda muidugist saada. Ja see on ennustamiseks kõige parem. Ma olin Earl Greyga püstihädas. Lehed lagunevad nii kiiresti koost, et raske on üldse midagi välja lugeda."
:"Te ennustate teepaksu pealt?" küsisin kerge üllatusega. Lühikeste terashallide püsilokkide ja kolmekordse pärlikeega proua Graham ei vastanud absoluutselt üldlevinud ettekujutusele ennustajast mustlaseidest. Oli lausa näha, kuidas teelonks mööda pikka kuivetut kaela allapoole vajub ja läikivate helmeste taha kaob.
:"Miks mitte, kullake, ennustan ikka. Nii nagu vanaema mulle õpetas ja talle tema vanaema. Jooge oma tass tühjaks ja vaatame, mis teil seal on." (lk 37)
* Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.
:"Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme." Tema linnupea kaldus arupidavalt küljele. "Muide, käejooned muutuvad. Kunagi võivad nad praegustest üsna erinevad olla."
:"Seda ma ei teadnud. Mõtlesin, et inimene sünnib nendega ja nii <!--//-->nad jäävadki." Sain vaevu võitu soovist käsi ära tõmmata. "Mis mõtet siis käevaatamisel üldse on?" Ma ei tahtnud olla ebaviisakas, kuid nii põhjalik läbiuurimine hakkas mind häirima, eriti kui see tuli kohe teepaksu pealt ennustamise järel. Proua Graham naeratas ootamatult ja vajutas mu sõrmed rusikasse.
:"On ikka mõtet. Sinu käejooned näitavad, kes sa oled, kullake, [ust sellepärast nad muutuvad - või peaksid muutuma. Mõnel inimesel ei muutu. Need õnnetukesed ei muutu ka ise, kuid selliseid on vähe." (lk 39)
* Muutusin taas uudishimulikuks ja tegin peo uuesti lahti.
:"Kes ma siis käejoonte järgi olen?"
:Proua Graham kortsutas kulmu, kuid ei võtnud enam mu kätt.
:"Ma ei suuda öelda. Mis on veider, sest enamik peopesasid on samased. Ma ei taha sellega öelda midagi sellist, et "kui sa oled ühte näinud, siis oled kõiki", aga sageli on nad üsna üksteise moodi - on sellised tavalised mustrid." Ta naeratas äkki kuidagi kummaliselt kaasahaaravalt, lastes paista väga valgeid ja väga ilmseid kunsthambaid.
:"Ennustajamoorid töötavad nii. Ma teen seda igal aastal kiriku nimipühaku päeval - või, tähendab, tegin enne sõda, aga ma vist hakkan nüüd uuesti. Noh, tuleb tüdruk telki ja seal ma istun, turban peas ja turbani küljes härra Donaldsonilt laenatud paabulinnusulg, seljas "uhked idamaised rõivad" - ehk siis vikaari hommikumantel, paabulinnud peal ja erekollane nagu päike - ühesõnaga, teesklen mina tema käe vaatamist, aga sel ajal vaatan üle hoopis tema enda, ja näen, et pluus ei kata õieti midagi, lõhnab odava odööri järele ning kõrvarõngad ripuvad õlgadeni. Mul ei ole tarvis kristallkuuli, et talle ennustada, et ta saab enne järgmist nimepäeva lapse." Proua Graham pidas vahet, silmis üleannetu helk. "Ehkki kui sõrmust sõrmes ei ole, siis on viisakas kõigepealt ennustada, et ta abiellub varsti."
:Ma hakkasin naerma ja tema samuti. "Nii et te üldse ei vaatagi neil peopesa?" küsisin ma. "Peale selle, et sõrmuse kohta vaadata?"
:Ta kergitas imestunult kulmu. "Ei, ikka vaatan. Aga ma räägin <!--//-->seda, et tead juba ette, mis sa seal näed. Nii üldiselt." (lk 39-40)
* Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.
:"Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud - aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon..." - ta raputas uuesti pead - "...on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu..."
:Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.
:"Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et ''kui''..." — ta rõhutas seda "kui"'d 'rna käesurumisega - "...siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse."
:Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. "Enamik katkestatud abielujooni on <!--//--> mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks." Ta muigas salapäraselt.
:"On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?" (lk 40-41)
* Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.
:"Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?" Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.
Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.
:"Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi." (lk 41)
* "Hertsog... Sandringham, jah?" küsisin ma risti märgates. Seal oli lamav leopard ja leopardi all käega kirjutatust loetavam trükikiri. "Jah, tõepoolest," kostis vikaar veel enam särama hakates, "see tiitel on nüüdseks kadunud, nagu te teate."
:Ma ei teadnud, kuid noogutasin mõistvalt, teades hästi, kuidas käituda maniakaalset avastamisvajadust põdevate ajaloolastega. Vaid harva tuli teha enamat kui regulaarselt noogutada ja korrata õigete intervallide järel lauseid "Ära räägi!" ning "Kui põnev!" (lk 42)
* [Loch Ness:] "Aga koletis?" küsisin, puurides pilguga üle paadiserva mustavasse vetesügavusse. See tundus hetkel täiesti kohane olevat.
:Giid kehitas õlgu ja sülitas järve.
:"Nooh, järv on imelik, selles põle kahtlusevarjugi. Ja täitsa tõega on neid lugusi, et kunagi elas seal põhjas mingi vana ja kuri asi. Sellele toodi ohvreid: lehmi, ja mõnikord visati vette isegi väikseid lapsukesi lodjapuuvitstest korvides." Ta sülitas uuesti. "Ja mõni ütleb seda ka, et sellel järvel põhja polegi - keskkohas on nii sügav auk, et teist sellist Šotimaal põle. Teisest küljest..." - giidi kortsus silmad tõmbusid veel enam kortsu - "...mõne aasta käis siin üks perekond Lancashire'ist ja nemad silkasid irmsa ähmiga Invermoristoni politseijaoskonda, kisasid, et nemad olla näinud, kuidas koletis veest välja tuli ja ennast sõnajalgade vahele peitis. Rääkisid, et igavene irmus loom oli, punase karvaga ja koledate sarvedega ja näris midagi, endal veri tilkus suust." Ta tõstis käe, et vaigistada mu hirmunud hüüatust.
:"Too konstaabel, kes siis asja uurima saadeti, tuli tagasi ja ütles, et nojaa, kui tilkuv veri välja arvata, siis oli see ju väga täpne kirjeldus..." — ta pidas pausi - "...ühest kenast šoti lehmast, kes sõnajalgade keskel mäletseb!" (lk 47)
* "Nõidu? Kes sulle ütles, et seal on nõidu?"
:"Vikaar," vastas Frank oma nalja nautides. "Majapidajanna on üks."
:Meenutasin väärikat proua Grahamit ja mühatasin pahakspanevalt. "Ära räägi rumalusi."
:"Noh, tegelikult mitte nõiad. Kogu Sotimaal on sadu nõidu oi-nud — nad põletasid neid veel 18. sajandil -, aga need siin pidid päris druiidid olema või midagi sinnakanti. Ma ei usu, et siin mingit nõiasabatit peetakse - igatahes mitte mingit saatanakummardamist. Aga vikaar ütleb, et siin kuskil on veel üks seltskond, kes täidab vanu pööripäevapühade rituaale. Tema ei saa selliste kooskäimiste vastu liiga suurt huvi tunda, eks ole, tema positsioon on selline, aga ta on jällegi liiga uudishimulik, et neid lihtsalt ignoreerida. Ta ei teadnud, kus neid tseremooniaid korraldatakse, aga kui siin läheduses on kiviring, siis kindlasti just seal." Ta hõõrus ootusärevalt käsi. "Milline vedamine!" (lk 48)
*
* Ülejäänud osa teekonnast möödus sündmustevaeselt, kui nimetada sündmustevaeseks olukorda, kus sul tuleb hambuni relvastatud ja kiltidesse rõivastatud meeste seltskonnas ning haavatuga sadulat jagades öösel viisteist miili läbi karmi, sageli ilma igasuguse teeta maastiku ratsutada. Kuid vähemalt ei sattunud me teeröövlitele, meid ei tülitanud metsloomad ega sadanud ka vihma. Nende standardite kohaselt, millega ma juba harjuma hakkasin, oli teekond igavavõitu. (lk 86)
{{JÄRJESTA:Gabaldon, Diana}}
| |||