Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
* Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne avangard, "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just totalitaarsed süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, aarialastest sportlaste ning sirpi ja vasarat taeva poole sirutavate kolhoosnike antihumanistlikus vormis - pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" kunst (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri, mitte totalitarismiga) oli realistlik. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.
:Picasso kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)
* Sõjajärgse perioodi üks probleeme oli leida kuulajaid. Me tahtsime jutustada ja arvasime, et suudame seda teha, aga mitte keegi ei osanud kuulata. Ühes oma raamatus räägib Primo Levi (jälle tema!) tulevikku ette kuulutanud painajast: ta tuli koju tagasi ja kõneles laagrielust oma perele, kuid kuulajate nägudelt võis välja lugeda kahtlemist ja hämmingut. Lõpuks läksid kõik ära ning ta jäi üksi. Ja tõepoolest, kui ta kirjutas oma teose "Kui see on inimene", ei tahtnud ükski suurem Itaalia kirjastus seda avaldada. Ainult üks väikekirjastaja julges raamatu välja anda, aga seda ei ostetud. Sama lugu oli Robert Antelme'i "Inimliigiga": kui teos 1946. või 1947. aastal ilmus, oli see täielik fiasko. Ja David Rousset'ga, kel oli ometi küllaltki suur mõju, sest ta oli mitmekülgsem, poliitilisem kuju: tema põhjalik, tundeküllane ning laagrielu ja -ühiskonna kohta romaanivormis rikkalikult informatsiooni pakkuv raamat "Meie surmapäevad", mida peaks loetama kõigis ülikoolides, ei leidnud lugejaid.
:Juute taheti veel vähem kuulata kui teisi. Kuid ka nemad ise tahtsid sageli vähem rääkida, sest nemad ei olnud "kõrgemast soost" vangid nagu vastupanuliikumises osalejad. Sest neid oli saadetud laagrisse "mitte sellepärast, mida nad tegid, vaid sellepärast, kes nad olid".
:Neid raamatuid hakati lugema ja kuulama alles viisteist aastat hiljem. Mõnede ütlust mööda terve põlvkonna jagu hiljem. Siis kui ühed suutsid juba kuulata ja teised, nagu mina, kirjutada. Ajaloo kummaliseks mõistatuseks on tõik, et see toimus samal ajal, kui ilmusid esimesed raamatud Gulagi kohta. (lk 211)
| |||