Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
24. rida:
* Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)
* [[Jorge Semprun]], "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001
* Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset barakkides hoidmist ning nende tööjõu kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. (lk 126)
* [Karl] Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui gaasiga tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas Höss selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris [1941] tapeti Zyklon B-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite lämbumisele ei eelnenud suuri piinu. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast. (lk 129)
* Himmler külastas laagrit [Birkenaus] 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasiga tapmist pealt. Arvatavasti just siis tegi ta märkuse, et kindralkubermangu laagrid on üle-euroopalise lõpplahenduse läbiviimiseks ebapiisavad. Ta ütles Hössile, et Eichmanni inimsaadetised suurenevad iga kuuga ja et töövõimetud juudid tuleb armutult hävitada, nagu ka kõik mustlased. (lk 129)
* Raul Hilberg, "Auschwitz ja lõpplahendus". Vikerkaar 8/9 2001, tõlkinud Kaisa Kaer
* Riik, kus holokaust on saavutanud kõige tähtsama koha avalikes aruteludes ja koguni rahvuslikus identiteedis, ei ole paradoksaalsel moel mitte Saksamaa või Iisrael, vaid hoopis Ameerika Ühendriigid. Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt teavad ameerika koolilapsed holokaustist rohkem kui Pearl Harborist või Vietnami sõjast. Hetkel õpetatakse holokausti 317 Ameerika ülikoolis, ühtekokku loetakse 490 kursust. Iga suurem Ameerika linn uhkustab oma holokaustimonumendi või isegi -muuseumiga. (lk 113)
* Need umbes 100 000 holokausti üle elanud juuti [Ameerika juudi kogukond] tahtsid ja püüdsid oma kohutavat kogemust jagada, kuid puudu oli neil just kuulajatest! Sõjajärgsetel aastatel polnud keegi ellujäänute lugudest eriti huvitatud. See oli optimismiaeg, kusjuures uutel juudi emigrantidel soovitati tungivalt pöörata minevikule selg ning alustada Ameerikas uut elu. Ega enamik uustulnukatest muud ei ihalenudki. Poliitilisel areenil aga asendus samal ajal Teise maailmasõja võidueufooria külma sõja reaalsusega. Verivaenlasest muutus Saksamaa üleöö kommunismivastase rinde eelpostiks Euroopas. Juutide hiljutised kannatused olid taktikalistel kaalutlustel unustatud. (lk 114, refereerib Peter Nоviсki teost "Holocaust in American Life", Boston, 1999 (raamatu briti väljaande pealkiri on "The Holocaust and Collective Memory: The American Experience")
* 1970. aastateks polnud antisemitismist enam suurt kuulda, kogu juudi kogemus Ameerikas oli üks suur success story, kuid... Saanud täieõiguslikeks ameeriklasteks, hakkasid paljud juudid oma pärandit unustama. Segaabielude protsent kasvas 40ni, sünagoogide külastatavus langes. Judaismist ja/või ühisrindest antisemitismi vastu ei piisanud enam juutide ühendamiseks. Selleks uueks ühendavaks teguriks saigi holokaust. Novicki järgi on tegu puhtal kujul turumajandusliku nähtusega, kus nõudlusele järgneb pakkumine. Holokaustist ei ole saanud mitte ainult Ameerika juutide tsiviilreligioon, vaid neil on õnnestunud ka teisi oma usku pöörata! (lk 115)
* Esimest korda sai laiem Ameerika avalikkus natsliku genotsiidi õudustele kaasa elada 1978. aastal, mil kohalik televisioon näitas "Holokausti"-nimelist telesarja. Saatel oli elektrišoki efekt. Ühtekokku vaatas seda telesarja üle 100 miljoni inimese. Nagu Novick täheldab, jõudis holokaust Ameerika kodudesse läbi massikultuuri. Teataval määral aitas sellele kaasa ka juutide osatähtsus Hollywoodis, mille kõige eredamaks näiteks on 1993. aastal linastunud Steven Spielbergi film "Schindleri nimekiri". 1993. aasta saigi holokausti üleüldise teadvustamise apoteoosiks: Spielbergi suurteosele sekundeeris suurejoonelise Holokausti Memoriaalmuuseumi avamine Washingtonis. (lk 116)
* Nii olid näiteks Anne Franki päeviku esikväljaandest välja jäetud kõik viited Anne juutlusele. Rõhk oli asetatud universaalsetele väärtustele, mida see Amsterdami tüdruk väidetavasti esindas. Euroopas on Anne Franki päevik tõesti kuulsaks saanud alles pärast Broadway lavastust 1955. aastal. Siis "avastasid" ta ka Ameerika juudid, kes sestpeale peale hakkasid rõhutama ennekõike Anne "juudilikkust". Kuna aga Anne põlvnes tegelikult tugevasti assimileerunud perekonnast, siis on mõned ortodokssed juudi tegelased teinud hiljuti ettepaneku Anne "juudi panteonist" hoopis välja heita! (lk 117, refereerib teost: Тim Соle, "Selling the Holocaust: From Auschwitz to Schindler. How History is Bought, Packaged, and Sold. New York, 1999 (raamatu Ameerika väljaandja sundis autorit muutma raamatu algset pealkirja "Images of Shoah", mille all see oli avaldatud Inglismaal)
* Kraków on Poola turismikeskus. Alates 1990. aastate keskpaigast on linna külastajate hulgas rohkesti ka juutide ajaloo huvilisi. Ei külastata aga mitte kohta, kus asus juudi geto, vaid linnaosa, kus Spielberg oma filmi [["Schindleri nimekiri"]] väntas. Teine paik, kuhu sooritatakse päevapikkusi retki, on loomulikult Auschwitz. Enamik neist, kes Poolasse tulevad, võtavad varem või hiljem ette ka palverännaku Auschwitzi. 20. sajandi lõpul on see koht omandanud teatava sakraalse tähenduse, kirjutab Cole. Õudusturism on moes. Turistidele ei näidata aga jällegi mitte tõelist surmalaagrit, vaid väljavõtet, mis koosneb kõigile tuntud väravast kirjaga Arbeit macht frei, krematooriumist ja... suveniiripoest. (lk 118)
** [[Anton Weiss-Wendt], "Mida tähendab meile holokaust? Võrdlevalt Ameerikast ja Eestist". Vikerkaar 8/9 2001
==Välislingid==
| |||