Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
* Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" - olen sellest korduvalt rääkinud - , oli too hispaania kommunist, kellele kuulus põrandaalune korter, kus Franco ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja Madridis peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust Mauthausenis: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor Robert Antelme kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206)
* Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu kokku. Kuid see on läbi aegade ainus massimõrv, mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)
* Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta mälestustes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline moraal kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et Nõukogude Liidus võib laagreid olla, ja kes võis koonduslaagrites näha koguni kapitalistliku ekspluateerimise äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte Buchenwaldi elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata
* Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne avangard, "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just totalitaarsed süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, aarialastest sportlaste ning sirpi ja vasarat taeva poole sirutavate kolhoosnike antihumanistlikus vormis - pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" kunst (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri, mitte totalitarismiga) oli realistlik. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.
:Picasso kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)
| |||