Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
16. rida:
 
* Lause ''Juudid tuleb hävitada'' koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on korralikud juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste arvamuste hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine küsimus: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge lahenduse. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see rahvas maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid oleksid selle pärast oma südames ja hinges kannatanud. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada inimelu või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas. ** [[Heinrich Himmler]], kõne 6. oktoobril 1943, ''cit. via'' Alain Besançon, "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001, lk 31-32
 
 
 
* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga [[võõras]] on [[vaenlane]]". Enamasti elab see [[veendumus]] hingesügavuses otsekui avastamata [[põletik]]; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks [[filosoofia|filosoofilisele]] süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata [[eelarvamus]] saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus [[koonduslaager]]. Ta on ühe [[maailmavaade|maailmavaate]], järjekindlalt
rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
* Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse [[valik]]uga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga ''Reich''<nowiki>'</nowiki>ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast [[vang]]ist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes [[juhus]]e tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid [[gaasikamber|gaasikambrisse]]. (lk 14)
* Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks [[tõde]]: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud [[riided]], [[kingad]], isegi [[juuksed]]; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka [[nimi]]: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
* Siin, üürikeseks ajaks eemal sõimust ja [[peks]]ust, võime jälle vaadata endasse ja mõtiskleda, ning siis saab selgeks, et me ei jõua koju. Oleme saabunud siia plommitud [[vagun]]ites; oleme näinud lahkumas olematusse oma naisi ja lapsi; orjadena oleme sadu kordi marssinud tummas [[väsimus]]es edasi ja tagasi, hing kustunud veel enne, kui saabub nimetu surm. Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu [[uudis]]eid sellest, mida [[Auschwitz]]is üks inimene võis teisele teha. (lk 45-46)
* Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. [[Tellis|Telliskive]], millest ta koosneb, kutsutakse ''Ziegel'', ''briques'', ''tegula'', ''cegli'', ''kamenny'', ''bricks'', téglak ja vihkamine on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu [[Paabeli torn]]i juures, ja nii me teda hüüamegi: ''Babelturm'', ''Bobelturm'', ja tema kaudu vihkame oma isandate suurushullust, nende põlgust [[Jumal]]a ja inimeste, meie, inimeste vastu.
:Ja me tunneme veel tänagi, ja isegi sakslasedki tunnevad, et antiikse [[needus]]e sarnane needus, mitte transtsendentne ega jumalik, vaid kohalolev ja ajalooline, ripub selle häbitu ehituse kohal, mis on rajatud keelte segamisele ja püstitatud vastu taeva tahet otsekui kivisse raiutud [[jumalateotus]]. (lk 62)
* Mälu on veider instrument: sellest ajast peale, kui laagris olen, tantsisklevad mul peas kaks värsirida, mis mu sõber kaua aega tagasi kirjutas:
<poem>
...kuni kord ühel päeval
pole mõtet lausuda: homme.
</poem>
:Siin ongi nii. Kas teate, kuidas öeldakse laagri žargoonis "mitte iialgi"? "''Morgen früh''", homme hommikul. (lk 113)
* See on inimene, kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida ebaõiglusel või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab voodit laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on - kuigi mitte oma süü läbi - mõtleva inimese etalonist kaugemal kui kõige primitiivsem pügmee või kõige julmem sadist.
:Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad; just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi. (lk 145)
* [[Primo Levi]], "Kas see on inimene". Tõlkinud Maarja Kaplinski. Vagabund, 2004, sari "Luukamber"