Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
* Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga [[võõras]] on [[vaenlane]]". Enamasti elab see [[veendumus]] hingesügavuses otsekui avastamata [[põletik]]; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks [[filosoofia|filosoofilisele]] süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata [[eelarvamus]] saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus [[koonduslaager]]. Ta on ühe [[maailmavaade|maailmavaate]], järjekindlalt rakendatud mõtteviisi ootuspärane lõpptulemus: kuni selline mõtteviis eksisteerib, ähvardavad meid tema konsekventsid. (lk 7)
* Vähem kui kümne minutiga olime meie, terved mehed, kogutud ühte gruppi. Seda, mis sai teistest, naistest, lastest, vanakestest, ei saanud me teada ei siis ega hiljem: öö lihtsalt neelas nad endasse. Täna aga teame, et selle kiire ja pealiskaudse [[valik]]uga oli kindlaks tehtud, kes meist suudab tööga ''Reich''<nowiki>'</nowiki>ile kasu tuua ja kes mitte; teame, et Buna-Monowitzi ja Birkenau laagritesse jõudsid meie hulgast ainult üheksakümmend kuus meest ja kakskümmend üheksa naist ja ülejäänud rohkem kui viiesajast [[vang]]ist polnud kaks päeva hiljem enam kedagi elus. Teame ka, et mitte alati ei järgitud sedagi jämedat jaotust haigeteks ja terveteks ja et hiljem kasutati sageli lihtsamat süsteemi, nimelt avati vaguniuksed mõlemalt poolt, ilma uustulnukaid hoiatamata ega instrueerimata. Need, kes [[juhus]]e tahtel väljusid ühest vaguniuksest, läksid laagrisse; teised läksid [[gaasikamber|gaasikambrisse]]. (lk 14)
* Ühe hetkega, peaaegu prohvetliku aimuse läbi, saab meile ilmsiks [[tõde]]: me oleme jõudnud põhja. Madalamale pole enam võimalik langeda: pole olemas inimese jaoks viletsamat seisundit ja see pole mõeldavgi. Miski ei kuulu enam meile: meilt on võetud [[riided]], [[kingad]], isegi [[juuksed]]; kui räägime, ei kuula meid keegi, ja kui nad kuulakski, ei saaks meist aru. Meilt võetakse ka [[nimi]]: ja kui tahame teda alles jätta, siis peame endas selleks jõudu leidma, peame tegema nii, et nime taha jääks alles midagigi meist, midagi sellest, mis me olime. (lk 20-21)
| |||